Kristiina Ehini luulekogu
Ehini luulekogu esimeses
luuletekstis "Raiperoheline" sõnades "Muinasaegades välja / kannatuskäärude kaldad / ikka
veel rohelised pajupuud / mehed ja naised / kummardamas armastuse ette" on tunda
kannatuste ja mineviku valu. Tunne muutub iga hetkega vähem oluliseks nagu kevade lumi,
mis peale soojemaid kevadpäevi kaob. Mineviku valu on justkui lumi, mis sulab kuni kaob.
Luuletus paneb mõtlema uutele võimalustele ning innustab teostama unustatud unistusi.
Hinge ehk inimesearengu järkudel on tõuse ja mõõnu. Luulekogu ülesehitus on nagu
vaikselt täiustuv, elujõulisemaks ja tugevamaks muutuv hing. Arenemine algab nooruse
tahtest ja soovist avastada uusi paiku. Luulekogu esimesed tekstid kirjeldavad arengu etapis
oleva noore pingutusi ja tahet end välja kujunenud persoonidele tõestada ning kõige
sügvamaid soove teostada. K.Ehini sõnad "Seesamimaiguline noorus / nööripidi kaelas / .../
annaabi.ee 
