Ilmar Laaban
nii kauneid lossivad sääl koerakoone!
Üksikasjalikul vaatlusel võib märgata, et Laabanil on oma lemmiksõnad, mis korduvad
luuletusest luuletusse, kuid on alati erineva sisuvarjundiga, osake uuest ja ennenägematust
maailmast. Sõnad on asetatud nii, et kontekst nihestab nende tähenduse, ümbritsevad sõnad
mõjutavad ühte ja vastupidi. Lisaks võib märgata, et luuletaja täidab oma maailma sinna
sobivate inimasukatega. Neil on sõrmed, varbad, jalad, käed, niuded, õlad, häbemed või
meheliikmed, rind või rinnad, pea, juuksed ja karvad. Samas pole keegi neist tavaline, iga
nende kehaosa või keha on erakorraline sündmus. Kord on need demiurglikud ,,sõrmed", mis
,,vormivad pilves laotuse hammasratastesüsteemiks". Mõnel teisel juhul ,,sõrmed lagunevad
koost/ ja saavad kõik saledaiks sõrmituiks käteks". Luules on alatine liikumine, maailmad ja
nende asukad tekivad, muutuvad ja hävivad
annaabi.ee 
