Kas Inglismaad võib pidada 19. sajandi alguses riigiks, millest peaks eeskuju võtma? Selle arutlusega püüan ma välja selgitada, kas 19. sajandi Inglismaad võis pidada riigiks, millest teised oleks pidanud eeskuju võtma. Inglismaal, kui saareriigil, puudus Euroopa mandririikidele iseloomulik vana kord oma seisuslike vastuoludega. Inglismaal oli juba ammu kukutatud absolutistlik valistemiskord ja riigis kehtis parlamentaarne monarhia. 1789. aastal alanud Prantsusmaa revolutsioonil olid samad eesmärgid. Inglismaa suhtus revolutsiooni algusest peale negatiivselt, sest kardeti revolutsiooni mõjude edasikandumist Inglismaale ja see oleks kaasa toonud ettearvamatuid tagajärgi. Selle hirmus karmistati seadusi ja hakati osalema Napoleoni vastastes koalitsioonides, mis nõudsid suuri rahasummasid. Karmistati tsensuurieeskirju, kitsendati koosolekute pidamist ja suleti tööliste ühinguid.
Inglismaa 19.sajandi algul Parlamendireform Konkureerisid omavahel: toorid ja viigid. Toorid esindasid vana maaaadlit; viigid esindasid tööstusega ja kaubanduse tegelevat kodanlust. 1830. aastal oli ülekaalus toorid. Valimissüsteem oli aegunud. (Probleemiks olid piirkonnad, mis olid aja jooksul peaaegu inimtühjaks muutunud perekond). Suured tööstuslinnad ei olnud parlamendis esindatud. 1832. aastal parlamendireformiga suurenes hääleõiguslike kodanike arv. Tekkisid Inglismaal vanade parteide asemel uued: tooridest said konservatiivid ning viigidest liberaalid. Kartused Euroopa ees Inglismaa riigikorraks oli parlamentaarne monarhia.
igaühe eesotsas oli ülikool. Ühe õpperingkonna keskuseks sai Tartu ülikool. Kehtestati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool ja kihelkonnakool. Aadlike jaoks asutati lütseume. Detsembri ülestõus : aeg: 1825 detsember teostajad: noored haritud aadlikud - sõjaväelased (hiljem nimetati dekabristideks) põhjused: nad tahtsid kaotada pärisorjust, kukutada tsaarivõim ning kehtestada kodanikuvabadust ajend: Prantsuse revolutsioon, valgustusideed ning kokkupuuted Lääne - Euroopaga tagajärjed: mässu juhid arreteeriti ja hukati, teised saadeti siberisse asumisele Slavofiilid ja läänlased Lääne-Euroopa arengutee pooldajaid hakati nimetama läänlasteks ja Venemaa ainulaadsuse kaitsjaid slavofiilideks. Slavofiilid ülistasid Venemaa minevikku ja süüdistasid Peeter I selles, et ta katkestas tsaaririigi eripärase arengutee ning kehtestas vene rahvale võõrad lääne kombed
omakorda väärismetallide väljavedu. Nii kujunes olukord, kus kulla ja hõbeda väärtus kiiresti kahanes, tuues kaasa hindade revolutsiooni: ainuüksi 16. sajandil kallinesid hinnad keskmiselt viis-kuus korda. Enim tõusid just toiduainete hinnad, mis süvendas varanduslikku kihistumist. Valusamini tabas hindade tõus linnaelanikkonda, esmajoones palgatöölisi. Vähenesid ka maarendist elatuvate aadlike sissetulekud. Talupoegadele tuli hindade revolutsioon kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi maksmise hõlpsamaks muutumise tõttu. 8090% aktiivsest rahvastikust oli tegev põllumajanduses. Teravilja toodang kasvas Euroopas varauusajal enam kui kahekordseks. Lääne-Euroopas toimus põllumajanduse areng intensiivsel teel põllupinna vähesus nõudis selle võimalikult efektiivsemat kasutamist, Ida-Euroopas seevastu ekstensiivses suunas uusi põllumaid üles harides. Keskmise saagikus kasvas idast lääne suunas.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
