piires. Kuna inimene kasutab kõrgemaid helisid ruumilise asukoha kindlakstegemiseks, siis vanematel inimestel on raskem aru saada, kust mingi heli tuleb. Helisid, mis jäävad inimese normaalsest kuuldepiirkonnast ülalpoole, nimetatakse ultrahelideks. Sinna kuuluvad nahkhiirte ja kashelottide kajalokatsiooniks kasutatavad häälitsused. Kuuldepiirist allapoole jäävaid helisid nimetatakse infrahelideks. Infrahelisid kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks väljaspool nägemispiirkonda näiteks elevandid. Kuna madalad helid on hea levikuga, siis on selline kasutus arusaadav. Mõned sellised madalsageduslikud võnkumised on inimesele paremini tajutavad läbi kehakontakti - kui näiteks võnkumine levib mingile kõvale pinnale, siis surudes kõrva sinna vastu, kuuleme heli paremini. Kuidas teha kindlaks oma ülemine kuulmispiir? Inimese kuulmisele aitavad kaasa ka kõrvalestad - väliskõrv
Kommunikatsioon võngete abil Iga osa kõrvadest areneb erinevast lootelehest: endodermist sisekõrv, mesodermist keskkõrv ja ektodermist väliskõrv, arengu käigus peavad kokku saama ja terviku moodustama; väliskõrv kannab saadud helilaine trummikileni, keskkõrv suunab ja puhastab heli, sisekõrv muudab ümber signaalideks, mida närvisüsteem on suuteline käsitlema, samuti on sisekõrvas tasakaaluelund, mis on oluline keskkonnas orienteerumiseks. Vaalad ja delfiinid kasutavad sageli infrahelisid – väga madalad helid, nende läbitavus on väga hea, läbivad keskkonda väga efektiivselt (sama nt, et bassid tulevad läbi) pikki vahemaid; vaalad võivad olla kümnete kilomeetrite tagant omavahel kontaktis ja infot vahetada Kakud kuulevad liikumist, kaku üks kõrv pisut üleval- ja eespool kui teine – lähtuvalt sellest, kuidas heli jõuab vasakusse või paremasse kõrva (selle erinevus), on kakk võimeline objekti asukohta hindama.
annaabi.ee 
