Infoteadus: sotsiaalteadus, mis uurib info vahendamist ja kasutamist, selgitades välja gruppide ja indiviidide infopädevuse, infovajaduse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu tegureid ja seaduspärasusi sotsiaal-kultuurilises kontekstis. Hõlmab ka raamatukoguteadust, raamatuteadust, bibliograafia-, dokumendi- ja arhiiviteadust. Teadus info edastamisest loojatelt tarbijatele. Eesmärk: luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, info hankimise viisidest jne. Peamiselt tegeleb eelkõige salvestatud info tõhusa edastamisega. Infoteaduse funktsioonid: ● info kogumine ● info korraldamine (liigitamine, töötlemine, süstematiseerimine) ● infootsing ● info säilitamine ● info kättesaadavaks tegemine ● info kasutamine ● infoloome Areng: raamatukogude, arhiivide kaudu → tehnoloogia (arvutid, nutitelefonid) kaudu Infoteaduse uurimisküsimused: 1
Vaatamata erinevustele rõhutatakse seda, et infoteadus on teadus informatsiooni kogumisest, organiseerimisest, säilitamisest, otsingust ja levitamisest. Selline definitsioon on olnud küllalt püsiv viimase 40 aasta jooksul. Harold Borko- väga pikk def. niikuinii ei jää meelde. Kalervo Järvelin (1995) Infoteadus on teadus informatsiooni (eelkõige salvestatud informatsiooni) edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärgiks on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimisviisidest ja 6 inforessursside organiseerimisest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiire kättesaamise. Tefko Sarasevic (2009) defineerib infoteadust kui professionaalse ja teadustegevuse valdkonda, mis tegeleb informatsiooni ja infoobjektide, eelkõige salvestatud teadmiste, tõhusa
Äratundmine on mingis mõttes meenutamine aga tegelikult sama mis tajumine. On see, et info, mis vaja ära tunda, on keskkonnas olemas, ei pea peast välja imema, vaid ära tundma – st tajuma ja saama aru, et see on seesama asi. Siin on siis see tajumise passiivsus. Mälust ammutamine ei ole aktiivne. Laps ei pruugi ise midagi teha, et ta mälust midagi üles leiaks. Me rääkisime meeldetuletamisega seoses meenutusajenditest. Need on mingisugused infokeskkonnast. Sel juhul toimivad meenutusajendid selliselt, et mälust ujuvad need asjad pinnale, mis meenutusajenditega kuidagi seotud on. Kui meenutusajendeid keskkonnas ei ole, peame sooritama mäluotsingu. Või kui küsimus, mis õpetaja meenutusajendina küsib, on väga üldine. Siis tuleb see otsinguprotsess ise läbi viia, tuleb sooritada mäluotsing. Seda vaimse arengu probleemidega lapsed ei tee. Otsustavad kiiresti , et ei tea, ei ole meeles ja kogu lugu. VAA
annaabi.ee 
