Truusalu: ainus liikuv Enterobacteriaceae seas. 4 liiki: S. sonnei enamiku infektsioonide põhjustaja arenenud maailmas, S. flexneri arengumaades, S. dysenteriae kõige tõsisemate infektsioonide põhjustaja, S. boydii esineb harva. Epidemioloogia. Inimesed on ainus looduslik reservuaar. Levik inimeselt inimesele fekaaloraalselt. Riskipopulatsioon: noored lapsed lasteaedades, sõimedes, hoolekandeasutustes, nende laste õed-vennad-vanemad, meessoost homoseksuaalid. On väga infektsioossed (infitseerimiseks vaja vähe tekitajaid – ID 103). Levik ülemaailmne, sesoonsuseta. Virulentsus. Enterobacteriaceae üldiselt: • Endotoksiin • Kihn • Antigeense faasi varieerimine (kihn K ja flagellumite H antigeenid on MO geneetilise kontrolli all, võivad ekspresseeruda või mitte) kaitseb antikeha-vahendatud surma eest • Kasvufaktorite haaramine: raud heemi ja laktoferriini jms küljest • Resistentsus seerumi bakteritsiidsele toimele: kihn+komplemendi sidumise takistamine
geeniregulatsioon, ekspressioon jne). Erinevused tulenevad sellest kuidas geenid on genoomis organiseeritud. Geene reguleeritakse ühe koha pealt (operon) ja selle regulatsioon sõltub konkreetsest keskkonnast. Viirus erineb tavalisest bioloogilisest organismist selle poolest, et ta ei paljune autonoomselt. Kõikidel viirustel on põhimõtteliselt ühesugune ehitus, erinevus tuleb kestast ja konkreetsest geneetilisest aparaadist. Kestal on kindlasti retseptorid, mis on vajalikud mingi raku infitseerimiseks. Geneetiline aparaat võib olla ka DNAl või RNAl põhinev, sellest sõltuvalt on tegemist erinevate viiruse paljunemistega. Viirust võib ka kristaliseerida. Viirus paljuneb ainult raku sees. Osad viirused infitseerivad eukarüootset rakku, on olemas ka bakteriviiruseid (bakterifaagid). Nii viirusted kui mikroobid on olnud olulised geneetilistes uurimustöödes. Paljud üldprotsessid on kindlaks tehtud mikroobide peal. See tuleneb sellest,
annaabi.ee 
