populatsiooni kogu fenotüübilisse muutlikusse 346. Adaptsioon: organismi kohanemine või populatsiooni kohastumine keskkonnatingimustega 347. Keskkondlikkus: ühine keskkonnatingimuste proportsioon, eraldielavad ühemunakaksikud on küll geneetiliselt identsed, kuid nad on erinevas keskkonnas, nende puhul väljendab korelatsioonikeoefitsent laiatähenduslikku päritavust, kui suur mõju on keskkonnal tunnuse avaldumises 348. Valiku meetodid (individaalne ja massvalik): individuaalvalik- järglastest valitakse ristamiseks välja konkreetsed isendid, kasutades fenotüüpide ettearvamise meetodeid, massvalik- ristamiseks valitakse vanemate hulgast välja kindlate omadustega väike grupp isendeid 349. Molekulaarne mimikri: bakterite ja viiruste pinnamolekulid (antigeensed) võivad sarnaneda peremeesorganismi rakkude membraanimolekulidega, mida immuunsüsteem ei ründa, nt antikehad, mis toodetakse veise albumiini vastu, hävitavad ka B- rakke 350. Sünteensus: 1
- Transgeensed kanad – põllumajandus ja tervishoid - Maguskartul – suur saak - Kuldne riis – A-vitamiin - Tänavavalgustuse puud või veidrused X loeng 1 Aretus ja meetodid Valikumeetodid Kunstlik valik – praktika valida ristamiseks populatsioonist isendid kellel on üks või mitu soovitud tunnust: - Individuaalvalik – fenotüüpide ennustaminevanemate keskväärtuste alusel - Massvalik – selektsiooni diferentsaat; selektsioonikoefitsent; aliku intensiivsus; selektsiooni tulem Kvantitatiivse tunnuse lookus (QTL) - Polümorfsed lookused – langetõbi - Molekulaarne mimikri – insuliinist sõltuv või sõltumatu diabeet - Sünteensus – inimesel ja hiirel üle 200 homoloogse DNA piirkonna Aretusmeetodid
15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Teades kvantitatiivsete tunnuste päritavuskoefitsienti, on võimalik ennustada kunstliku valiku teel saadud järglaskonna kvantitatiivseid tunnuste omadusi. Kunstlik valik seisneb peamiselt valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Kunstlikul valikul kasutatakse kaht põhilist valikumeetodit: 1. Individuaalvalik – järglastest valitakse ristamiseks välja konkreetsed isendid, kasutades fenotüüpide ettearvamise meetodit 11 2. Massvalik – ristamiseks valitakse vanemate hulgast välja kindlate omadustega väike grupp isendeid. Inbriiding – lähedalt suguluses olevate isendite ristumine. Järglaskonnas suureneb homosügootide aste, lähisugulaste lastel on suurem risk geneetilistele haigustele. Nt on inbriidingu efekt albinism, ehk pigmendi puudumine
Saadud andmete aluselt arvutatakse maatriksarvutuse meetodil SI igale loomale ja leitakse tema kohta populatsioonis teiste isenditega võrreldes. Populatsiooni keskmine aretusväärtus on 100 (või 1). Mida suurem on isendi SI populatsiooni keskmisest, seda suurem on tema aretusväärtus. Edasine valik toimub juba lähtuvalt SI suurusest võrreldes populatsiooni keskmisega. Parema aretusväärtusega loomad jäetakse aretusrühma, ülejäänud praagitakse. 2. valikuüksuste tüübi järgi: individuaalvalik, rühmvalik või massvalik; 2.1. Individuaalse valiku korral hinnatakse igat isendit üksikuna ja ka valik toimub isendi tasandil. 2.2. Rühmavaliku puhul on valikukriteeriumiks mingi tunnus, mis on omane teatud loomarühmale, kusjuures selle tunnuse väärtus ületab mingi teise rühma sama tunnuse väärtust. Näiteks moodustatavad valikurühma ühe vanema(-tepaari) järglased. Rühma võivad moodustada näiteks pulli järglased, keda võrreldakse teiste pullide järglaste rühmade vastu. 2.3
annaabi.ee 
