on vaja lubjata, kuna valdav osa meil viljeldavate kultuuride jaoks on mulla pHKCl optimaalne tase 6...7. Praktikas on rakendamist leidnud järgmised lubjatarbe määramise viisid: 1. Aktiivse happesuse (pH) alusel, milline määratakse kas vesileotisest või kaaliumkloriidileotisest. On küllaltki levinud viis happesuse määramiseks. Lupjamist vajavad mullad, mille pHKCl mõõdetakse ≤ 5,5. 2. Indikaatortaimede järgi otsustamine, kas muld on happeline või mitte. Happesuse indikaatoriteks (st osutavad happelisele mullale) • põllul on väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein jt. • rohumaal on jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. Aluselisuse indikaatoriteks (st osutavad lubjarikkale mullale) • põllul on põldsinep, põldkukekannus, humallutsern, kollane karikakar jt • rohumaal on lubikas, angerpist, vesihaljas tarn, raudtarn jt.
5-30 cm tüsedune A- või AT- horisont on huumusrikas ning lasub pealispinnalt porsunud kollasel, mõnevõrra murenenud pael, harvem vettpidaval savisel rähal. Veereziim: vee äravool on aeglane või takistatud, eriti dolomiidist aluspõhja korral. Kevadel on muld veega küllastatud, kuivadel perioodidel aga võib niivõrd läbi kuivada, et veevaegus saab taimestiku kasvu piiravaks teguriks. Siis võib ajutist veega küllastatust tuvastada vaid indikaatortaimede tarnade või mulla gleistumistunnuste alusel. Puurinne: valdavalt hõredalt kasvavad männid. Puud on halvasti laasunud, tugevakoondelise tüvega. Vähesel määral esineb arukaske, kuuske, harva ka saart jt. Boniteet IV Va. Põõsarinne: mitmesuguse tihedusega ning mõnikord küllaltki liigirikas: kadakas, mage sõstar, lodjapuu, harilik kuslapuu, türnpuu, sarapuu, harilik kibuvits, paakspuu, harilik vaarikas.
annaabi.ee 
