"indikaatorbakterite" - 1 õppematerjal

Toiduhügieen ja ohutus

organisme. Tavaliselt valmistatakse ette kümnekordsed proovilahjendused, mida lisatakse 0,9 ml või 9 ml söötme kohta vastavalt 0,1 ning 1 ml. Iga proovi lahjenduse kohta tuleb teha 3­5 paralleelseeriat ehk 3-5 proovi igast lahjendusest. Pärast inokuleeritud söötmekatsutite inkubeerimist määratakse iga proovi puhul sihtmärk-organismide olemasolu. Kõige tõenäolisema arvu määramisel kasutatakse tõenäosustabeleid. Seda meetodit kasutatakse sageli fekaalsete indikaatorbakterite (coli-laadsed) arvukuse määramisel. Positiivsete proovidega katsutitesse moodus- tub hapet ja gaasi. Gaasi olemasolu on määratav gaasimullide tekkega klaastoru- kestesse, mis on eelnevalt katsutitesse lisatud. Alternatiivsed meetodid. 1. Adenosiintrifosfaadi (ATP) määramise meetodid. Kõik rakud sisaldavad ATP-d ja selle määramine põhineb ensüüm lutsiferaasi poolt katalüüsitava lutsife- riini poolt valguse produktsioonil, mis võimaldab ATP olemasolu ning kogust registreerida