m.a Joonis 1. Soomeugri keelte kõnelejad ning soome haru hargnes omakorda soomepermi ja soomevolga haruks keelte arvuga keelkond maailmas. Näiteks Põhja- ja Lõuna-Ameerika Joonis 2. Uurali keelepuu 2000−1500 aastat e.m.a. Soomevolga haru edasine jagunemine toimus indiaanikeelte kõnelejaid arvatakse 1000−500 aastat e.m.a ning umbes 2000 aastat tagasi jagunes läänemere- ( *on märgitud väljasurnud keeled ) kokku olevat umbes samapalju, kuid soome haru algkeelteks, ühest pärineb ka eesti keel.
3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele keerukate muutumisprotsesside käigus, nii et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter). Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled – selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja lõpusarnaste aineste liitmise teel. Reeglipärane ja rikas vormimoodustus. Sellised on mõned indiaanikeeled, eskimo ja tšuktši keel. 5. Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad). Enamik loomulikke keeli organiseerib oma leksikaalseid üksusi suuremate sõnaklasside süsteemiks,
Venelased nt ei saa mittenäha asjade sugu rahvaluules kaseke(naissoost) = noor neiu, sest selles kasekeses ka nii õrnus kui ka naiselikkus. Tamm vs kask - tamm mehelikkus, kask naiselikkus grammatika on tähtsam kui leksikoloogia. Semantika ja grammatika keele redundantsus (keeleliialdus). · Leonhard Bloomfield (1887-1949) Andis Ameerika keeleteadusele ,,meetodi". Ta teadis väga palju keeli, kuid teda huvitasid peale indiaanikeelte ka vaikse ookeani saarte elanike keeled. Ta lõi tagalogi grammatika (filipiinide keel). Ta põhiteos on ,,Language" (1933). Tema keeleanalüüsi metoodika erineb oluliselt Euroopa strukturalismist ( signifikatiivsete opositioonide meetod - maal kaal ), selle jaoks on vaja tunda keelt, muidu ei me ei oska öelda, et maal ja kaal on erinevad objektid. Hakatakse uurima keelt, mida me ei tunne.
3) flekteerivad e fusiivsed keeled neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele sedavõrd keerukate muutumisprotsesside käigus, et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter). 4) Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja omamoodi lõpusarnaste aineste liitmise teel. Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need
sünd. •Lisaks kreeka ja ladina keelele tegeldi juba keskajal ka heebrea keelega (ka muude piibli keeltega). See oli Euroopa keeleteaduse ajaloos esimene kokkupuude mitte-indoeuroopa keelega. Samuti levis mingil määral araabia keele oskus. •15. saj – esimesed hispaania ja itaalia keele grammatikad, •16. saj – prantsuse keele grammatika, samuti poola ja kirikuslaavi, saj lõpuks ka inglise grammatika. Samuti ilmusid juba mõned indiaanikeelte grammatikad. •Romaani keelte esimene tõsine uurimus: Dante 14. sajandil. Ta on üks esimesi keeleteadlasi. Kirjutas itaalia keeles. •Rõhutas lapsepõlvekeele (itaalia) ja võõrkeelena õpitud ladina keele erinevust, propageeris moodsate keelte arendamist. •Samas sündis ka ajalooline keeleteadus, sest oli võimalik näidata moodsate keelte regulaarset erinevust ladina keelest. •Hiina piltkiri ja jaapani kana silpkiri laiendasid arusaamist erinevatest kirjaviisidest.
annaabi.ee 
