BUFONAAD NALJATLEV VEIDERDAMINE CERVANTES-,,DON QUIJOTE" BUFONAAD NALJATLEV VEIDERDAMINE COMMEDIA DELL'ARTE-TEKKIS ITAALIAS 16.SAJ CERVANTES-,,DON QUIJOTE" KESKEL:*VALMISTEXT PUUDUS*OSA TEGELASTÜÜPE KORDUB COMMEDIA DELL'ARTE-TEKKIS ITAALIAS 16.SAJ NÄIDENDIST NÄIDENTISSE*KOGU TEXT IMPROVISEERITI KESKEL:*VALMISTEXT PUUDUS*OSA TEGELASTÜÜPE KORDUB DANTE ALIGHIER-,,JUMALIK KOMÖÖDIA" NÄIDENDIST NÄIDENTISSE*KOGU TEXT IMPROVISEERITI EKLOOG KARJUSELAUL DANTE ALIGHIER-,,JUMALIK KOMÖÖDIA" ERASMUS-,,NARRUSE KIITUS" EKLOOG KARJUSELAUL ESSEE VABAS VORMIS ARUTLUS, MINGIL KINDLAL TEEMAL, ILMA ERASMUS-,,NARRUSE KIITUS"
orkestrisse ehk big bandi. Peamised erinevused traditsioonilise dzässiga oli see, et muusika oli nüüd vähem improviseeritud, svingi hakati kasutama tantsumuusikaks ning ka esitajaid oli korraga rohkem. 1940ndail sai Bepop alguse. Bebop'i teket seostatakse osa mustanahaliste muusikute protestiga swing'i vastu(swing oli liiga kommertslik). Saadi kokku klubides, kus toimusid igasugused jam session'id, improviseeriti ning nii kasvaski välja uus stiil. 1950. aastatel sai alguse free jazz, mis vabastas dzässi igasugustest piirangutest- polnud enam kindlat taktimõõtu jne. Kuulsaim dzässmuusik 1950ndatest aastatest oli Ornette Coleman. Dzässi suhtuti 20. sajandi algul väga halvasti, kuna ta erines teistest muusikaliikidest- dzässi hakati kutsuma saatana muusikaks. Dsässi vastu hakkasid paljud võitlema, isegi Henry Ford.
olid koondatud orkestrisse ehk big bandi. Peamised erinevused traditsioonilise dzässiga oli see, et muusika oli nüüd vähem improviseeritud, svingi hakati kasutama tantsumuusikaks ning ka esitajaid oli korraga rohkem. Bepo ja Free J azz 1940ndail sai alguse Be pop. Be bop'i teket seostatakse osa mustanahaliste muusikute protestiga s wing'i vastu(s wing oli liiga kommertslik). Saadi kokku klubides, kus toimusid igasugused jam s e s s ion'id, improviseeriti ning nii kasvaski välja uus stiil. 1950. aastatel sai alguse fre e jaz z , mis vabastas dzässi igasugustest piirangutest- polnud enam kindlat taktimõõtu jne. Dzässi suhtuti 20. sajandi algul väga halvasti, kuna ta erines teistest muusikaliikidest- dzässi hakati kutsuma saatana muusikaks. Dzässi vastu hakati võitlema ning taheti takistada selle levimist. Protest ebaõnnestus ning dzäss jäi populaarseks. Dzäss muusika Eestis Eestisse jõudis dzäss 20
Isa oli alkohoolik ja jättis pere maha, kui Charlie oli 3-aastane. Ta suri 1901 tsirroosi. Charles Chaplin hakkas laval esinema juba pisikesena Ta ei saanud head haridust ja ta ei õppinud muud ametit peale näitlemise. Charles'i koolitee Londoni lõunaosas oli kaootiline ja katkes sootuks pärast seda, kui isa pere hülgas ja ema hulluks läks. Chaplin näitlejana Ühelgi Chaplini tummfilmil ei olnud stsenaariumi, kõik nad improviseeriti etteantud teemal Chaplin oli perfektsionist, mis tähendas, et ta või ühte ja sama stseeni filmida kümneid ja isegi sada korda, et saada soovitud tulemus. Kõik Chaplini filmid olid rahalises mõttes väga edukad. Eraelu Charlesil oli 7 last Ta oli olnud abielus kokku kolme naisega Kolm tema naistest, olid altari ette astudes teismelised. Charlesi tõmbas alati noorte tüdrukute poole... Charlesi ‘’naised’’ Charlie esimene naine oli Mildred Harris
neljanda koha. Helifilmi tulekuga ei läinud Chaplin kohe kaasa, erinevalt näiteks Walt Disneyst. Ka värvifilmiga ei läinud Chaplin kaua aega kaasa. Chaplin tundis, et vaatajad ei võta Hulkurit enam omaks, kui see rääkima hakkab. Viimane film Hulkuriga peaosas, "Suurlinna tuled", valmis 1936 ja see oli endiselt tummfilm, kuigi Chaplin lisas sellele endakirjutatud taustamuusika. Ühelgi Chaplini tummfilmil ei olnud stsenaariumi, kõik nad improviseeriti etteantud teemal. Peale selle oli Chaplin perfektsionist. Ta võis sama stseeni filmida kümneid kordi, isegi sada korda, enne kui sai kaadrid, mida ta tahtis. Kõik see venitas võtteperioodi. Sel põhjusel suutis Chaplin 1920. aastatel valmis teha ainult 3 filmi. Chaplin suri 1977. aastal oma Sveitsi kodus.
Saksamaa Liitvabariik on üks Kesk- Euroopa suurriike, mida piirab Lääne- ja Põhjameri. Saksamaa pealinn on Berliin. Saksamaa kultuur Saksamaa kultuur on mõjutanud kogu Euroopa kultuure. Sakslaste keel ja kultuur on jätnud jälje ka Eesti muusika- ja kultuurilukku. Laul ,,Mu isamaa armas'' on üle võetud sakslastelt. Saksa rahvalaul Saksa rahvalaul on ühehäälne ja duur- helilaadis. Rahvalaulud on enamasti rahulikus tempos. Lauldi mitmekesi ja improviseeriti viisihäälele juurde lisahääli. Tantsu- ja pillimuusika 16. sajandist hakkas üha rohkem populaarsust võitma tantsu- ja pillimuusika. Tantsude saateks mängiti viiulit, lõõtspilli ja suupilli. 19. sajand tõi muusikasse uuema rahvalaulu ning tantsudest said populaarseks naabermaadest pärit polka, lendler ja valss. On ka levinud joodeldamine. Väike lõõtspill concertina Click to edit Master text styles Second level
truväärid.Keskaegsel Saksamaal võeti rüütlikodades kõiges eeskuju prantslastelt ja 12. saj lõpupoole tärkas rüütlilaulikute kunst ka seal. Rüütlilaulude peamiseks teemaks on: · armastus · kangelased · Neitsi Maarja teema Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud. Saatepillina kasutati lautot või harfi. Pillidel mängiti laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud. Tuntumad rüütlilaulikud on: · 12. saj trubaduur - Bernart de Ventadorn · 13. saj truväär - Adam de la Halle · Minnesinger - Walther von der Vogelweide Rüütliluule tähtsamad zanrid: Kantsoon (pr. chanson)- kõige kõrgem zanr, enamasti armastuslaul; Sirventees (sirventes)- teenistuslaul, laul poliitilisel või ühiskondlikul teemal, sageli satiiriline pilkelaul;
humanistliku nn õpetatud komöödia sugemeid. · Pikapeale kujunes sellest aga kõrgtasemel teatrivorm, mille üheks märksõnaks sai professionaalsus ja seda esimest korda teatriajaloos. · Commedia dell'arte etendused sisaldasid akrobaatikat, bufonaadi, muusikat, pantomiimi, tantsu ja näitlejate soolonumbreid (lazzid). · Etendused toimusid mitte valmiskirjutatud näidendi põhjal, vaid kindlaksmääratud stsenaariumi järgi. · Teksti improviseeriti etteantud teema piires, kasutades selleks tekste nii klassikalistest näidenditest kui ka rahvajuttudest. Vanimaid ja tuntumaid teatreid · Ameerika ühendriigid Metropolitan Opera (1883) · Argentiina - Teatro Colòn (1908) · Austria Burgtheater (1741) · Belgia Theatre du Parc (1782) · Hispaania Gran teatro de liceo (1848) · Iirimaa Abbey Theatre (1904) · Iisrael Rahvusteater ,,Habima" (1928) · Itaalia La Scala (1778)
rahvakomöödia (improvisatsioonikomöödia) · Peamiseks tunnusjooneks on kindlate tegelastüüpide kasutamine. See on saanud mõjutusi farssidest ja karnevalipidustustest. · Etendustes mängisid professionaalsed näitlejad. · Etendused sisaldasid akrobaatikat, bufonaadi, muusikat, pantomiimi, tantsu ja näitlejate soolonumbreid (lazzid). Etendused toimusid mitte valmiskirjutatud näidendi põhjal, vaid kindlaksmääratud stsenaariumi järgi. Teksti improviseeriti etteantud teema piires, kasutades selleks tekste nii klassikalistest näidenditest kui ka rahvajuttudest. Näitleja pidi oskama kasutada kõikvõimalikke oma maskile kohaseid repliike, fraase, monolooge, zeste, koomilisi episoode. Esimest korda astus lavale naine. · Maskid jagunesid kolme rühma: noored armastajad, koomilised vanamehed ja teenrid ehk zannid. Tavaliselt mängis näitleja kogu elu üht osa; ta õppis selle maski eripära
tasemega inimesi, näit. ärakaranud munki. Kirikust heideti rändkunstnikud välja, neid ei lubatud matta kalmistule. Rahva hulgas rändkunstnikke armastati, sest nad olid uudiste ja teadete toojad. 13.sajandist alates tagas linn rändmuusikutele kaitse. Loodi tsunfte, kuhu koondusid ka muusikud. 15.saj. said paljud neist linnamuusikuteks. kes olid linna palgal. Enne 13.saj. keskpaika kirja pandud muusika on kõik mõeldud laulmiseks. Ühehäälse laulu saateks mängiti unisoonis või improviseeriti. Pillimuusikat kasutati ka tantsu saateks. Kirikusse ei lubatud pillimuusikat kui paganluse sümbolit väga kaua aega. Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Puhkpillidest kasutati erinevaid (plokk)flööte Väga levinud oli topelthuulikuga salmei (sellest arenes pommer ja hiljem oboe). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad
Bluusi meloodiale on omane III ja VII astme madaldamine, kusjuures saate harmoonias säilib mažoor. Bluusi üks vanemaid alaliike oli maabluus, mida algul bandžo, hiljem kitarri saatel esitasid tööks võimetud, vigased ja pimedad (peamiselt mehed, kes olid rändlaulikud). Tavaliselt esitasid omaloomingut, milles nii teksti kui viisi võidi varieerida. Nimetati ka “Talking blues”, kus laulmise asemel pigem jutustatakse kogu lugu. Tekstid võisid olla väga pikad, kuna seda improviseeriti. Maabluusis polnud bluusi vormiskeem veel selgelt välja kujunenud, seda võidi esitada võrdlemisi vabalt improviseerides. Laulu esitati nasaalse, viimistlemata tämbriga. Maabluusi esitajatest said kuulsaks Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter. 19. sajandi viimastel aastakümnetel kandus bluus üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnabluus (klassikaline bluus)
ärakaranud munki. Kirikust heideti rändkunstnikud välja, neid ei lubatud matta kalmistule. Rahva hulgas rändkunstnikke armastati, sest nad olid uudiste ja teadete toojad. 13.sajandist alates tagas linn rändmuusikutele kaitse. Loodi tsunfte, kuhu koondusid ka muusikud. 15.saj. said paljud neist linnamuusikuteks. kes olid linna palgal. Enne 13.saj. keskpaika kirja pandud muusika on kõik mõeldud laulmiseks. Ühehäälse laulu saateks mängiti pilli ilmselt unisoonis või improviseeriti. Pillimuusikat kasutati ka tantsu saateks. Kirikusse ei lubatud pillimuusikat kui paganluse sümbolit väga kaua aega. Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Puhkpillidest kasutati erinevaid (plokk)flööte Väga levinud oli topelthuulikuga šalmei (sellest arenes pommer ja hiljem oboe). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad
Lugude järjekord oli hea, kuid siiski eelneva lauljaga oli bänd ikka täiesti teine tera. Kõik mis kõlas uuelt albumilt oli hea, aga kui uus laulja võttis vanasid laule siis ei jäi midagi puudu minujaoks kuna olen näinud neid varasema lauljaga ka ning tema meeldis oluliselt rohkem. Muidu esinejad kõik olid väga perfektsed, lavashow oli super, tõmmeldi ringi, räägiti publikuga. Üllatuseks olid muidugi mõned erinevused lugude mängimises mis kohapeal improviseeriti, kuid sellegipoolest saadi kõigega hästi hakkama. Teine vokalist kes neil on teeb kurjemaid vokaale, kuid ka need olid väga hästi õnnestunud ja väga hästi arusaadavad, kuigi eks igaüks ikkagi ei saa karjumisest aru. Üldine meeleolu oli super, kõik jäid rahule, kontserti reklaamiti küll vähe, aga rahvast oli palju ja pilet oli väga mõistlik(150.-). Ebaõnnestunud palad olid muidu ,,Jack Of Diamonds" ja ,,Blue eyed fiend" , sest see laulja
seisusevahesid ei näe. Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata (fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud. Sekudaarne, kuid hoopis laiem rüütlilaulu traditsiooni kandjate kiht olid rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest. Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud.
tuntumad teosed, Shakespeare`i looming (näidendid, sonetid), jaotatakse kolme perioodi, kirjutas ühtekokku 36 näidendit, “Romeo ja Julia”, “Hamlet”, “Torm”, tema arendas sonetti. Teemaks – armastus, armukadedus, sõprus, saatus, elu filosoofilised probleemid uus teatrižanr commedia dell´arte-rahvakomöödia, avaldas mõju Eu draamale, näit. Elukutselised, valmis tekst puudus-stsenaariumid, tekst improviseeriti näidendi käigus, 16.s Barokk ja klassitsism: tunnused-B-17-18saj. Maailm on lõhestatud, kaootiline; Vastandite ja kontrastide kunst; Väga emotsionaalne. K-18-19saj. Emotsioonide asemel on mõistus ja mõistuspärasus(ratsionalism); välditakse juhuslikkust; Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. Erinevus B valitses kaos, itaalia/hispaania, K selgus ja korrapära, Prantsusmaa Valgustus: filosoofiline kirjandus- f liikumine oli, ühiskonda taheti paremaks muut
Cervantesel oli seiklusrikas elu. Värvati sõjaväkke ja jäi sõjas halvatuks. Langes mereröövlite kätte vangi Peateos oli "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast" Astus suure sammu uuemate aegade romaani poole. Oma peateose kirjutas, et naeruvääristada rüütliromaane. Draama areng oli hilisem ja aeglasem. Itaalias matkiti antiikteatrit. Commedia dell´arte Omalaadne ja algupärane rahvalik teater. Võrreldes keskaegse teatriga olid elukutselised näitlejad. Kogu tekst improviseeriti. Kanti maske. Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis. See hääbus aga mõjutas komöödiaid. Inglise rahvusdraama Teater muutus väga popiks. Avati palju avalike ja erateatreid. Draama muutus kirjandusliigiks. Lavastati nii tragöödiaid kui ka komöödiaid. Põhiliselt 5 vaatusega värssteoseid. Ülekaalukas blankvärsi kasutamine. Ajaloolised ja mütoloogilised teemad. Christopher Marlowe Suurim Shakespeare´i eelne dramaturg. Kirev elukäik, oli kuninganna salateenistuses, kuulus
kirikulaulu. 1730. aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus, kelle tegevus mängis muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa
4. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näindendid Miraakel teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Nendesse põimiti rohkelt legende, kasutati ära rüütli romaanidest tuntud seiklusmotiive ja fantastikat Farss jämekoomilised olustikuised lühinäidendid, kus väljakujunenud kindlateks tegelastüüpideks olid patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Sotii e. narrimäng teksti kohati improviseeriti, võis nalja ja jandi taha peita teravat poliitilist satiiri. 5. Neid hakati esitama kiriku ees või linnaplatsil. 6. Kirikust arenes liturgiline draama, mis laienes edasi. Tänu publikupoolse huvi tõttu hakati neid ka mujal korraldama. 7. Surmatantsus irvitati maise elu kaduvust, kasutati rõhutatud kontraste, kirjeldab üksikasjaliselt mäda ja roisku, loob piltlikke epitaafe iseendale ja paneb sõbradki endale järele hüüdma. 8. F
kirjanikke. Tema tuntumad teosed on "Pantagruel" ja "Gargantua". 14. Roterdami Erasmus, olulisus, looming (1466-1536) oli varauusaja tähtsaim humanistik õpetlane ja teoloogia doktor. Ta jäi ise katoliiklaseks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit. 15. Commedia dell' arte (aeg, olulisus, võrdlus tänapäevaga) Tekkis 16. sajandil, avaldas suurt mõju Euroopa draamale, seal olid professionaalsed näitlejad, tekst improviseeriti näidendi käigus, olid kindlad tegelastüübid, tänapäevaga üsna erinev. 16. Niccolo Macchiavelli, olulisus, looming Töötas poliitilistel ametikohtadel, rõhutas inimese reaalseid omadusi ehk kirgi ja puudutusi, tuntud teos “Valitseja”, elas 1469-1527 aastal. 17. William Shakespeare, olulisus, looming Euroopa renessansi näitekirjanik, elas 1546-1616, tuntuimad teosed on “Romeo ja Julia“ ning „Hamlet“. 18
Esimesed sooloõhtute korraldajad olid Clara Wieck-Schumann ja Ferenc Liszt 1830. aastate lõpus. Tavaliseks nähtuseks muutusid sooloõhtud 19. sajandi teisel poolel. Virtuooside kavavalik: Virtuoosi tegevuse keskpunktiks 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel ei olnud teos, vaid interpreet ise pillimängija või laulja. Oma oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon sageli improviseeriti publiku antud teemadel. 19. sajandil oli virtuooside hulgas ääretult populaarne transkriptsioonide ehk virtuoossete seadete kirjutamine oma pillile mõnest populaarsest või interpreeti muidu huvitavast orkestri-, ansambli- või soolopilli teosest. Vokaalnumbritest tehtud seadeid nimetatakse parafraasideks. Eelnevast tulenevalt eelistasid 19. sajandi virtuoosid vormidena fantaasiat, variatsioone ja rondot, sest need olid ka kirjapanduna lähedased improvisatsioonile
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Mitmehäälse koorilaulu arengut hoogustavaks asjaoluks oli 1637. a. ilmunud Stahli lauluraamatu II osa ilmumine, millel oli juures ka väike noodilisa. 1685. a. ilmus Adrian Virginiuselt "Tarto-Ma Kele Lauluraamat" samuti noodilisaga lõpus. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818. a Kanepi kihelkonnakoolist. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud "Revaler Verein für Männergesang". Esimene saksa
o Raagale vastab teatud emotsionaalne seisund ehk RASA Rasasid oli 9 armastus, ülbus jne. o Igal RAAGAL oli kindel TAALA ehk rütmimudel · Alati Musitseeris TRIO Solist, Löökpilli mängija (tablaga), keelpilli mängija (burdoonpilli tampuraga) · INDIA MUUSIKA o India muusikas oli tavaliselt ühehäälne, esines harva ka mitmehäälsust o Improviseeriti noodikirja tundmata o 7 astmeline helilaad 22 veerandtooni o Muusika osad 1. Sissejuhtatus - vaikne ja aeglane, püütakse anda meeleolu, mõtlik, tutvustatakse teemat, mängib solist+tampura ehk keelpilli mängija 2. Põhiosa - lisandub löökpillimängija, kes paneb paika taktimõõdu. Kiireneb tempo, dünaamika valjeneb, dünaamilised elemendid 3
Apaatia-emotsionaalse reaktsiooni puudumine Heeros-kangelane Küünilisus-filosoofiaga seotud mõiste, mis väljendab kriitilist väljendust Skeptilisus-filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. Katarsis-puhastus Miim-matkija, kes esitab lühikesi steene igapäevaelust-monolooge, dialooge ning enamasti improviseeriti Müüt-jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust; uskumus, mille tegelasteks jumalad või muud kangelased-heerosed Heksameeter-antiikkirjanduse luulevorm, koosneb kuuest(kuus-hex) värsijalast Eepiline rahvalaul-jutustab jumalatest, heerostest Aoid-kutseline laulik, improviseerib, tema esitatud lood on eepose eelkäijad
laulmine koori ja eeslauljaga vaheldumine ( koor liitub värsi väheneb, laulmine pilli saatel (kannel, viimastel silpidel), kahe koori lõõtspill), tekstid levivad algul vaheldumisi laulmine, lauldakse pilli käsikirjaliselt, hiljem trükitud saateta, sageli improviseeriti tekst laulikutes. Nii kinnistuvad kindlad esituse kägus, esitajateks naised. autorid ja loojad EESTI MUUSIKA ARENGULUGU · info enne 12 saj. On napp · üksikud teated on jõudnud juhuslike märkustena vanadest kroonikatest · 1164 andmed kuusalu kiriku kohta · Orel; 1329 esimesed orelid. Helme, Paiste
Nende kohutavaid omadusi välja tuues tahab Boccaccio öelda, et see on usule vastuseisev ning ebaloomulik. 6. Commedia del Arte (sõna-sõnalt kunstikomöödia rõhutas teatri kutselisust ja professionaalsust) Commedia dell 'arte' Itaalia renessansis XVI sajandi keskpaigas tekkinud omalaadne ja algupärane rahvalik teater. näitetrupp koosnes elukutselistest näitlejatest. Näidendi valmistekst puudus olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus Tegevuskoomika kõrval oli tähtis kõnekoomika Tegelastüübid pärinesid Itaalia erinevatest osadest, mistõttu oli commedia del'arte'l lai üldrahvalik alus. Tegelastüübi päritolu rõhutades kasutasid näitlejad Itaalia eripiirkondade dialekte. PANTALONE Veneetsia kaupmeeskonda esindav himur sarvekandja DOTTORE Bolognast pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane
sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni (kiriklik kohtu vormi) tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukat areneda. 16.sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater-commedia dell`arte (tõlkes ``kunstikomöödia``), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale.Commedia dell`arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripäev oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid.Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus.Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidedist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt: Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bologanst oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimas publik naerutajad olid teenerid: nt Aröecchino (siit üldnimi arlekiin),lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende
k "Utoopia", kirjutatud reisimälestuste vormis; Utoopia saar, ük rajaneb demokraatial, mille liikmed on võrdsed. François Rabelais (u. 1494 1553) peateos "Gargantua ja Pantagruel" (4 osa 15321552), mis oli ühiskonnakriitiline ning satiiriline. Draama. Commedia dell`arte- kunstikomöödia; tek 16.s keskel, avaldas suurt mõju edasisele Euroopa draamale, eriti karakterkomöödiale; etendused vabas õhus ja teatrilaval; elukutselised näitlejad; kogu etendus improviseeriti etenduse käigus, oli vaid stsenaarium, oluline oli tegevus-& kõnekoomika; kõik kandsid maske, va armastajapaar; kasut pantomiimi, sooloetteasteid. Inglise dr- Suure mõjuga 16.s tänap draamaelule; tõsise sisuga; allikateks olid hiliskeskaegsed moraliteed, müsteeriumid, interluudiumid; draama muutus üheks kirjandusliigiks; tegevus toimus järgemööda erin lavadel: ees-, taga-, palkonlava; palju lavaefekte, dekoratsioone, kuid lava ei sarnanenud reaalsusega;
antiikteatrit. Ehitati esimesed teatrisaalid, 16. sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda. 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater commedia dell'arte (tõlkes `kunstkomöödia'), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell'arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid
Ehitati esimesed teatrisaalid, 16. sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda. 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell’arte (tõlkes ‘kunstkomöödia’), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell’arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid
poogenviiul) Puhkpillid trompet, flööt, topeltaulos, sheng(suuorel kõrvitsast põhjaga) India Muusikat peeti kõigist kunstidest kõige olulisemaks. Veeda India püha ilmutusraamat sanskriti keeles. Veeda hümne (vanimad muusikanäited, u. 3000 a.) kanti ette retsiteerides e. lauldes lugedes. Rigveda Esimene teadaolev kirjalik allikas muusikast, milles oli lisaks hümnidele ka muusikateooria. Muusika aluseks oktaav, mis jagatud 22-ks tooniks. Tavaliselt ühehäälne, improviseeriti noodikirja tundmata. Vokaalmuusikas kasutati saatepilli, mis toetas meloodiat helilaadi üksikute astmetega või burdooniga. India muusika esitab nii kuulajale kui ka muusikule kõrged tingimused, vaja oli suurt teadmiste hulka. Oliline oli meloodiamudel e. raaga helide rühm, mille piirides muusik improviseerides teemat arendab. Raagale vastab teatud emotsionaalne seisund e. rasa. Igal raagal on oma kindel rütmimudel e. taala
aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterlikukoraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Muusika linnades ja mõisates 18. sajandi II poole Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18
Siiski oli rüütlilaul sisult ilmalik. Kangelaslaulud on vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud 11.sajandist. 18. Missuguseid muusikainstrumente kasutati keskajal? (lk. 58-61) Enne 13.saj keskpaika kirja pandud muusika on kõik mõeldud laulmiseks. Kuid pille mängiti saateks kaasa pea alati. Kuigi säilinud nootides näeme ainult ühte häält, oli laul valdavalt pillidega saadetud, sageli mängiti laulule lihtsalt viisi kaasa või kaunistati seda, improviseeriti eel- ja järelmängud. Enimkasutatud poogenpillid olid fiidel (lamedapõhjalise kõlakastiga), rebekk (pooliku pirni kujulise kõlakastiga), näppepillidest harf ja lauto (ümarapõhjaline). Keelpill on ka organistrum e. rataslüüra, mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas ja psalteerium, mida mängiti näppides, poognaga keeli tõmmates või keeltele lüües. Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte ja salmeid. Esimesed teated kirikuorelitest pärinevad 9
aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. [4] 3 Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. [4] Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa
tooni truväärid.Keskaegsel Saksamaal võeti rüütlikodades kõiges eeskuju prantslastelt ja 12. saj lõpupoole tärkas rüütlilaulikute kunst ka seal. Rüütlilaulude peamiseks teemaks on: · armastus · kangelased · Neitsi Maarja teema Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud. Saatepillina kasutati lautot või harfi. Pillidel mängiti laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud. Tuntumad rüütlilaulikud on: · 12. saj trubaduur - Bernart de Ventadorn · 13. saj truväär - Adam de la Halle · Minnesinger - Walther von der Vogelweide · 1)Mida uut tõi kirjandusse Boccacio? · 2)Kas ja kui oluline on kujutatava tõepärasus kirjanduses? · 3)Dekameroni on kujutatud kui ka inimlikuks komöödiaks, mida see võiks tähendada? · 4)Milles seisneb Boccacio humanism
· Moraalitee õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. · Farsid jämekoomilised olustikulised lühinäidendid; kindlad tegelaskujud: patune munk, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. 6 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Sotiid narrimängud, mille teksti kohati improviseeriti. Nalja ja jandi taha sai peita isegi teravat poliitilist satiiri. · Farsid ja sotiid on väga sarnased hilisema itaalia renessansi populaarse commedia dell'arte'ga. François Villon · Kuigi elas hiljem kui Dante, Boccaccio ja Petrarca, oli ta looming renessansi-ideedest puutumata. (100-aastase sõja tõttu oli prantsusmaa ajast maas) · Surmatantsu motiiv sõja ja katku laastatud Prantsusmaa stiil levis mujale Euroopasse kaa.
liturgilise kogunemise vormiks oli laulutund (Singsunde), kus lauldi iseloomulikult koos erinevate pillidega.38 Kirikukoraaliga võrreldes olid hernhuutlaste koguduselaul lihtsam, tempolt liikuvam, mazoor-minoorse rahvaliku ilmaliku laulu laadi, vahel peaaegu et tantsuline. Lisaks sellele paistsid vennastekoguduste laulud teiste kirikulaulude taustal silma ülima tundelisuse ja kaeblikkuse poolest. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpus jõuti mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni, nii võib öelda, et hernhuutlased toovad koorilaulu usuellu. Sajandi teisel poolel hakkasid hernhuutlased oma laulu saateks kasutama ka pille, näiteks kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.39 Samuti võib neid seostada oreli kasutusele võtmisega kirikutes. 35 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 36 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 37 R
Keskaegset draamat nimetatakse ka liturgiliseks draamaks. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näidend Miraakel apostlite ja jumalaema imeteod Moralitee õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega Farss jämekoomiline olustikuline lühinäidend, kus oli väljakujunenud kindlateks tegelastüüpideks patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Sotii narrimäng, mille tekst kohati improviseeriti, võisid nalja ja jandi taha peita teravat poliitilist satiiri.
antiikteatrit. Ehitati esimesed teatrisaalid, 16. sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda. 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater commedia dell'arte (tõlkes `kunstkomöödia'), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell'arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja 20 tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv
enamasti korduva meloodia ja tekstiga. Bluesi meloodiale on omane III ja VII astme madaldamine, kusjuures saateharm ooniassäilib m azoor. Bluesi üks vanemaid alaliike oli maablues,midaalgulbandzo,hiljem kitarrisaatelesitasid tööks võimetud, vigased ja pimedad (peamiselt mehed).Tavaliselt esitasid omaloomingut, milles nii teksti kui viisi võidi varieerida. Nimetati ka "Talking blues", kus laulmise asemel pigem jutustatakse kogu lugu. Tekstid võisid olla väga pikad, kuna seda improviseeriti. Maabluesis polnud bluesi vormiskeem veel selgelt välja kujunenud, seda võidi esitada võrdlemisi vabalt improviseerides. Laulu esitati nasaalse, viimistlemata tämbriga. Maabluesi esitajatest said kuulsaks Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter. 19 sajandi viimastel aastakümnetel kandus blues üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnablues (klassikaline blues). Seda
Vanim pärit 12.saj ,,Aadama mäng". Miraakel apostlite ja jumalaema imeteod. Rutebeuf ,,Miraakel Theophile'ist" oli I saatana ja inimese lepingu kujutis, mis pani aluse ,,Doktor Faustusele". Moraalitee allegooriliste tegelastega õpetlik näidend. Farss jämekoomiline olulistikuline lühinäidend, komöödia alaliik. Seal on kindlad tegelaskujud, nt patune munk, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine. Sotii narrimäng, mille teksti osaliselt improviseeriti. Nalja ja jandi taha peideti teravat poliitilist satiiri. Farsid ja sotiid sarnanevad hilisema itaalia renessansiajal populaarse commedia dell'arte'iga. Kirjandus keskaegses linnas. 13.saj hakkas linnades kujunema rüütlikirjandusega võrreldes lihtsam ja rahvalähedasem kirjandusliik, mis esitas tugevneva III seisuse ehk keskklassi (kaupmehed, käsitöölised) maailmavaadet. Kui varasemal
rahvalikkust ehk tasakaalustab don Quijote ilukõnelust. “Don Quijote” on humanistlik teos. 18. Commedia dell’arte Kuigi draama jäi Itaalia renessansi ajal teiste žanrite varju, tekkis ometigi algupärane rahvuslik teater – commedia dell'arte, mis avaldas kogu Euroopa draamale suurt mõju. Näitetrupp koosnes nüüd elukutselistest näitlejatest. Isegi juba žanri nimetus ise rõhutab professionaalsust. Kogu commedia dell'arte'i tekst improviseeriti näidendi käigus. Ühtegi valmisteksti ei kasutatud. Sellepärast oligi vaja professionaalseid ja sõnaosavaid näitlejaid. Selle žanri puhul said oluliseks nii kõne- kui ka tegevuskoomika. Koomilisust loodi tüüptegelastega, kes kordusid näidendist näidendisse ja kandsid alati maske. Ainult armastajapaar ei kandnud kunagi maske. Žanri tegelastüübid pärinesid sageli eri Itaalia osadest, mistõttu taheti tegelase päritolu rõhutades kasutada eri Itaalia dialekte
annaabi.ee 
