Renessansiaegne teater Teater levis paljudes euroopa maades, kesksed olid inglismaa, hispaania (lope de vega, caldenog), itaalia teatri eripära comedia dell'arte. Oli ampluaa teater, näitlejatel olid kindlad rollid, mida nad esitasid. Tekst oli kirja pandud skemaatilise stsenaariumina mille põhjal näitlejad improviseerisid. zuseed kordusid. Väga palju kasutati keskaegsete frasside motiive. Lood keerlesid ümber noorte armastajate, nutikate teenijatüdrukute ja sarvekandjast abielumeeste ümber. Sagedased tegelased olid ka sarlatanist arst või hooplev sõjamees. Inglise teater. Professionaalne teater sai alguse inglismaalt 16 saj. seni rändasid trupid mööda maad ringi. Esineti põhiliselt võõrastemajade sisehoovides. Püsipaikne teater puudus. Esimese
Keldid asusid Briti saartele ja suuremale osale Lääne-Euroopast umbes kolm tuhat aastat tagasi. Kuna nad olid väga sõjakad ja suured individualistid ei suutnud nad ühist riiki luua. Polnud ime miks keldid väga muusikalised oli. Sellepärast, et nende ühiskonnas oli kõige olulisem kunst muusika.Keldi muusikuid kutsuti tollal Bardideks. Bardid olid ühiskonnas kõige austatumad liikmed, sest nad oskasid mängida mitmesuguseid pille, improviseerisid kogu aja ning nad ei pannud midagi kirja, isegi noodikirja polnud. Nende iga lugu oli impovisatsioon, mida me tänapäeva muusikas väga ei kohta, et keegi midagi kunagi kirja ei pane ja iga kord mängib erinevat ja improviseeritud lugu. Keldid oli just tänu Bardidele lahingutes võitmatud, sest Bardide muusika andis sõduritele vaimset jõudu ja innustust enne lahingusse astumist. Sageli juhtus ka nii, et taheti Barde ennem ära tappa kui sõdureid endid.
Esitati paljudele tuttavaid laule näiteks bändidelt Radiohead, Yes, Soundgarden, Prince, Sting, Depeche Mode. Tape That'is laulab rõõmsameelne Marilin Kongo (Lin’s System, Kongomania), tromboonil mängib Eduard Akulin (Lin’s System, Estonian Dream Big Band, Saxappeal, NYYD Ensemble, 2QS), kontrabassil noor ja andekas Peedu Kass, üllatusena klaveritoolil istub trummar Petteri Hasa ja trummi lööb Toomas Rull (Ultima Thule, Saxappeal). Kõik esinejad improviseerisid kohapeal. Ka soolode tegemine otsustati kohapeal ning mulle tundus, et mõne loo keskel tekkis ka seisak, kuid andekad muusikud mängisid selle ilusti välja. Minu lemmiklugude hulka Tape That’i esituses kuulusid kindlasti Depeche Mode’i ja Stingi lood. Enim meeldis lugu „Personal Jesus“. Muusika ise oli väga mitmekülgne. Omapära andsid juurde rohked soolod, mida esitasid absoluutselt kõik bändiliikmed
inBoil (kodanikunimega Andrus Rootsmäe, sündis 1958) on muusik, kes tegutseb ansamblitest Jäääär (alates aastast 1991) ning Jääboiler (alates aastast 1995). Ta on õppinud muusikakoolis kitarri. Ansamblites astub üles nii solistina kui kitarrimängijana. Kontserdi kava oli üles ehitatud improvisatsioonile. Esinejad tõdesid, et jõudsid vaid ühe korra enne kontserdi andmist proovi teha ja mingit kindlat kava neil pole. Osa lugudest improviseerisid esinejad algusest lõpuni koha peal. Esitamisele tulid järgmised lood: 1) inBoili poolt: ,,Kallis proua" , ,,Ratas","Ketikoer", ,,Sinu maja", ,,Üks jõgi" 2)Tõnis Mäe poolt: ,,Jäljed", ,,Anna mulle andeks", ,,Ballaad", ,,Igatsus", ,,Laul Timmile", ,,Laul verelilledest", ,,Pühendus", ,,Rahus", ,,Romanss", ,,Olen valind tee". Üldiselt olid mõlemad esinejad väga hea diktsiooniga ja suutsid oma laulud hästi välja kanda,
tegevustes. Vanad rahvad keda kutsuti Keltideks ja kes paiknesid Euroopas, olid väga sõjakad, kuid neil oli väga suur austus muusika vastu. Keldi muusikuid kutsuti Bardideks ja neid austati väga. Kui mindi sõtta, siis esimesena üritasid vaenlased alati tappa Barde, kuna nemad mängisid muusikat samal ajal, kui Keldid sõdisid ja muusika väidetavalt andis neile jõudu. Tänapäeval pole Bardide muusikat originaalselt säilinud, kuid on oletusi, kuidas see kõlada võis. Nad alati improviseerisid oma muusikat ja ei pannud seda kirja. Keldid suhtusid muusikasse eelkõige emotsionaalselt ja õiged noodid ja rütm suudavad inimeses erinevad emotsioonid tööle panna. Õige emotsioon annab inimesele jõudu ennast ületada ja võib tekitada temas inspiratsiooni ja tahet anda endast maksimum, tehes mis tahes tegevust. Praeguses maailmas õnneks pannakse kõik muusika kirja ja see säilib nii virutaalselt arvutites, CD-del ja paberil.
tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mngiti korraga mitmel srjalt pstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mngulisi lugusid pahede ja vooruste vitlusest. Kunstide ldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Judsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast prineb Euroopas tavapraseks jnud nn. karplava. Rmekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mngis philiselt vljas; rndnitlejad, kellest igaks kehastas ht kindlat tpi, improviseerisid: mtlesid teksti vlja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes itsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molire'i peetakse tnini heks sravaimaks komdiate autoriks. Hispaania nitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming. Prantsusmaal kujunesid lplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse htsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad nitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja G. Lessing. F. von
heaks. Dubstep ja muu lihtsalt tümakas mulle ei meeldi, sest neil pole sõnumit. Mu lemmikbänd on Nickelback. Muusika ajalugu tean ma vähe, kõige rohkem on mul teadmisi viimase 30 aasta muusikast. 1000 aastat enne meie aega, tulid Lääne-Euroopasse keldid, kes olid suured individualistid. Nad olid erakordselt musikaalsed ning nad olid ühiskonna kõige austatumad liikmed. Keldi muusikuid nimetati Bardideks. Muusika nad improviseerisid ise ning kirja seda ei pandud. Samuti oskasid nad ennast väga meisterlikult mingi pilliga saata. Nende muusikal oli müstiline jõud, mis andis lahingutes ka neile rohkem jõudu. Sellepärast tapeti lahingutes vaenlaste poolt kõige esimesena muusikud. 21. sajandil leidub palju andekaid muusikuid, aga vähesed oskavad end tõeliselt hästi mingil instrumendil saata. Praegu pannakse kõik muusika kirja, et midagi ära ei ununeks, sest iga artist
Barokiajastu instrumentaalmuusika 17. saj. popul. pill – viiul. Cremona linna viiulimeistrid: Amati, Stradivari, Quanneri. Barokktrio – ansamblikoosseis, mis koosnes: 1. Kahest harmooniapillist, mis improviseerisid bassnootidele saateakorde. Klavessiin, orel, lauto, viiul 2. Basso continuo – katkematu bassihääl, saadab meloodiat ja sellele on ehitatud harmooniaakordid (generaalbass → sellest tuleb ka teadmine, et barokiajastut kutsuti generaalbassi ajastuks). Tšello, viola da gamba, fagott, violiin. Itaalia omaaegne kuulsaim orkestrijuht – Arcagelo Corelli Barokktrio oli aluseks suurematele ansamblitele + Itaalias tüüpilistele
Nad tulid Euroopasse umbes 1000 aastat enne meie aega. Nad olid väga sõjakad, suured individualistid ja ülimalt musikaalsed. Keldi muusikuid nimetati barditeks. Bardid olid keldi ühiskonna kõige tähtsamad liikmed. Nende muusika andis inimestele tohutu suure jõu ning see ühendas individualistlikke kelte. Sõdades võitsid keldid lahinguid tänu bardide esitatud muusikale. Keldid ei pannud oma laule kirja, neil puudus noodikiri ja nad improviseerisid iga kord, mistõttu laul sai alati uue variandi. Laulud kandusid edasi pärimuslikkuse teel. Keldi lauludel oli tähtis koht nii lahingutel kui ka surmadel. Keldi keel on tänapäevaks kõnekeelena kadunud, kuid nad on säilitanud oma muusika traditsioonid. Keldi laulu rääkisid kogu Keldi ajaloost, kuid see pole ka kahjuks säilinud. Tänapäeval ei kasutata lahingutes muusikat, pannakse laule enamasti kirja, kui tahetakse kuskil läbi lüüa ja on olemas ka noodikiri.
ilmus, kuid arvatakse, et see juhtus umbes aastatel 1870-1900. Sellel ajal polnud kindlat vahet nüüdisaja bluusil ja kantrimuusikal. Esimesi lindistusi bluusist võib leida aastast 1920. 1920-ndatel aastatel sai bluus suureks elemendiks Aafrika-Ameerika ja Ameerika popmuusikas. Esimesena tutvustas valgele publikule 20. sajandi alguses bluusi William Christopher Handy. 20. sajandil oli palju erinevaid bluusi stiile. Näiteks: Country blues- Esitajad tihti improviseerisid, kas ainult bandzo või kitarriga ja tihti üldse ilma saateta. Memphis blues- Esitajad kasutasid ebatavalisi muusikariistu. Oli sujuv ja sisaldas swingi elemente. Armenter "Bo Carter" Chatmon (21. Märts 1893- 21 september 1964) Bo Carter oli populaarne varase aja bluusiartist. Ta algul õppis muusikat oma isalt koos oma vennaga. 1930-ndatel oli ta üks populaarsemaid lindistavaid sooloartiste. Ta oli ka grupis nimega Mississippi Sheiks
WOLFGANG AMADEUS MOZART 1756 1791 M peetakse üheks aegade geniaalsemaks heliloojaks. Isegi geeniuste seas oli ta erakordne. Sündis Austrias, Salzburgis. Esimeseks õpetajaks isa, kes töötas Salzburgi peapiiskopi teenistuses muusikuna Turnee Euroopa õukondades koos isa ja õega, kui M oli 6-aastane. Andekad lapsed näitasid oma oskusi: mängisid 4-käel klavessiini, lugesid noodist keerulisi palasid; improviseerisid antud teemal. M mängis ka orelit ja viiulit. Kõigepealt saigi ta tuntuks interpreedina Tal oli erakordne muusikaline mälu ja absoluutne kuulmine Kui Händel sai Itaalias tunnustuse 25-aastaselt, siis Mozartilt tellis kuulus Milano ooperiteater ooperi , kui helilooja oli 14 ( Mitridates Pontose kuningas, mida M ise 14-aastaselt ka juhatas) Rooma paavst osutas noorele geeniusele erilist au ja andis talle kuldkannuse ordeni.
sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava. Rämekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming. Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18
umbes kolmandiku eeposte värssidest). Kangelased kehastavad sugukondliku ajastu inimeste ideaali, teosed on elujaatavad ja humaanse ellusuhtumisega (Kleis 1980:35-37) Kirjandusliku eepose eelkäijaks on jumalatest ja heerostest jutustav eepiline rahvalaul. Neid mainitakse ka Homerose eepostes. "Odüsseias" mainitakse juba ka kutselisi laulikuid aoide. Aoidid ei esitanud kindlate tekstidega laule, vaid improviseerisid saates end lüüral või mõnel muul keelpillil. Kuna aoid laulab "jumaliku sisenduse mõjul", käsitseti tema laule ajaloolise tõena mitte väljamõeldisena. Ja et aoidid esinesid sageli valitsejate ja ülikute pidudel, olid nad aeg-ajalt sunnitud kohandama oma laule vastavalt kuulaja soovile. 6. sajandist eKr. pärinevad esimesed teated rapsoodidest. Rapsoodid olid rändlaulikud ja esitasid kindlaid luuletekste deklameerides. Ka "Ilias" ja "Odysseia" olid mõeldud ettekandeks rapsoodidele
New Orleansi puhkpilliorkestrite mäng erines tunduvalt nende Euroopa ametivendade omast. See oli kõlalt räme ja kooskõlaliselt tahumatu, sest igas orkestris oli neid, kes ei tundnud nooti ja mängisid kuulmise järgi. Pealegi püüdsid mustad puhkpillimängijad saavutada tooni, mis meenutaks inimhäält. Märkimisväärne oli nende orkestrite rütm. Nad lähtusid Aafrika muusikale omasest ühtlasest pulsist. Sellele lisandus aegamööda off-beat. Lisaks rütmilisele omapärale, pillimehed improviseerisid. New Orleansi jazz hakkas ilmet võtma 20 sajandi vahetusel. Suuremate puhkpilliorkestrite parimatest mängijatest moodustati väiksemaid ansambleid, millel oli kerge leida esinemisvõimalusi. Need ansamblid olid tegelikult miinimumini vähendatud koosseisuga puhkpilliorkester. Vaskpillidest oli alles ainult kornet ja tromboon, puupillidest klarnet., rütmi eest hoolitsesid tuuba, bandzo ja trum m id. A ja jooksul asendati tuuba, bandzo ja kornet
ametivendade omast: · See oli kõlalt räme ja kooskõlaliselt tahumatu · Igas orkestris oli neid, kes ei tundnud nooti ja mängisid kuulmise järgi. · Pealegi püüdsid mustad puhkpillimängijad saavutada tooni, mis meenutaks inimhäält. · oli nende orkestrite rütm. Nad lähtusid Aafrika muusikale omasest ühtlasest pulsist. · Sellele lisandus off- beat. 15 · Lisaks rütmilisele omapärale, pillimehed improviseerisid. New Orleansi jazz hakkas ilmet võtma 20 sajandi vahetusel. Suuremate puhkpilliorkestrite parimatest mängijatest moodustati väiksemaid ansambleid, millel oli kerge leida esinemisvõimalusi. Vaskpillidest oli alles ainult kornet ja tromboon, puupillidest klarnet, rütmi eest hoolitsesid tuuba, bandzo ja trummid ja hiljem asendati tuuba, bandzo ja kornet jazzorkestris kontrabassi, kitarri ja trompetiga ning võeti kasutusele klaver. Sellistes
vahemängud (ritornellid) 5-häälselt, pille aga ei määratletud mängiti neid, mis olid olemas ja sobisid ulatuselt. Orkestris olid näiteks: kaks viiulit (I ja II), 1-2 vioolat, tsello, lirone ehk lira da gamba (suurem kui viola da gamba, mänguviis oli aga sama pilli põlvede vahel hoides) või violone (vioolade perekonda kuuluv bass-vioola, kontrabassi eelkäija), samuti flöödid, vajadusel trompetid (pigem küll külalistena). Tõenäoliselt improviseerisid muusikud (viiuldaja, flötist, trompetimängija) lauljate ,,aariate" saateks (aaria mõistet veel ei kasutatud) kaunistavaid lõike, mida aga üles ei kirjutatud. Basso continuo grupp mis saatis lauljaid pidevalt, sest orkester vokaalpartiid ju ei saatnud oli suur ja värvikas, peale klavessiini olid seal teorb (suur lautolaadne basspill), lautod, madalad keelpillid, mis bassiliini toetasid (viola da gamba, lirone, violone jms.).
Tehakse madalaks jumalad. Peaaegu alati järgneb agoon parodosele, s.o koori esmakordne ilmumine orkestrale, naerutatakse publikut. Keset näidendit on parabaas, mis katkestab järsku.näitlejad pöörduvad otseselt publiku poole. Autor selgitab siin oma komöödia olemust. Lõpp eksodos, kus agoon peab jälle elama. Proloog parodos agoon parabaas eksodos. Miim matkimine v näitleja. Lühike stseen igapäevasest elust. Dialoog või monoliig, mida näitlejad poolenisti improviseerisid. Ette kandi kodus, tänaval või mujal. Lühikesed näidendid, proosas. Sisu hästi naturalistlik (sõim, vägivald, veri), lõpeb tüüpiliselt kaootilise puntratantsu/kaklusega. Suunatud madalamale publikule. Keskne koht näitleja improvisatsioonil, autor vähemtähtis. Näitlejatele ei anta tavapärast näidenditeksti vaid proosalist kirjeldust laval toimuvast, näitlejate teha on ka näidendi lõpp. Comedia del arte eelkäija. 5. saj keskpaiku hakatakse komöödiaid avalikult esitama.
· Personifikatsioon tegelane, kes esitab abstraktset ideed, nt Voorus või Rikkus. Pärinevad enamasti kiriklikust kultuurist, hilisemast vähem. · Mask commedia dell'arte tegelaskuju. Üks keerulisemaid tegelaskujusid. Suured puust nikerdatud maskid. Paljude tunnustega tegelased, millest paljud olid publikule teada. Süzee liikus edasi, aga valmis teksti polnud. Renessanssteatris õppisid näitlejad noorena rollid ära ning mängisid igaüks üht maski. Näitlejad improviseerisid vastavalt kultuuritunnustele: polnud teada, kuidas lugu tegelikult kulgeb. Palju trikitamist, situatsiooni- ja sõnakoomikat. Maskid olid naljakad tegelaskujud, mängulised ja improvisatsioonilised. Commedia dell'arte maskid renessansiaegne itaalia improvisatsiooniteater, mis põhines koomilistel süzeedel. - Pierrot meeldiv ja sõbralik teener, kes heauskse loomu tõttu petta sai alati. - Colombina teenijanna. Algselt lihtsameelne talutüdruk, hiljem peen linnasubrett.
annaabi.ee 
