Tiit Lauk humanitaar
Sellist stiili saavad endale lubada muidugi
vaid väga suured meistrid.
Oma printsiibilt jagunevad džässimprovisatsioonid kahte suurde rühma: parafraaslik (orna-
mentaalne variatsioon teemale) ja lineaarne (uue meloodialiini loomine). Džässi algaastail oli
valitsevaks lihtsam parafraaslik improvisatsiooniprintsiip, mis džässi arenedes taandus järk-
järgult, andes koha tunduvalt komplitseeritumale ja esitajalt suuremat meisterlikkust nõudvale
lineaarsele improvisatsiooniprintsiibile. Praeguseks on parafraaslik improvisatsioon kasutusel
põhiliselt vabamates kompositsioonides, näiteks džässballaadides, kus meloodia kaunistamine
mängib endiselt suurt rolli.
Eeltoodut kokku võttes võime järeldada, et hoolimata oma teoreetilise pagasi suurest sarna-
susest süvamuusikaga, on džäss arenenud küllaltki iseseisvaks muusikaliigiks, millel on nii
kõla-, rütmi- kui vormiküsimustes välja kujunenud oma teoreetilised põhimõtted ja reeglid,
annaabi.ee 
