USA ja Itaalia kahe maailmasõja vahel
regulatsiooni puudumine (sissetulekute ebaühtlast jaotumist on samuti peetud kriisi peapõhjuseks, USAs kuulus 1%-le rikastele 63%
elanikkonna sissetulekust, samas kui 93%-le vaestele langes vaid 4%sissetulekutest), Euroopa majanduse nõrkus (reparatsioonide ja
sõjavõlgade tasumisega hädas olnud eurooplased ei suutnud oma majandust korda seada ega ka Ameerika kaupu osta. Ka president
Hoover süüdistas kriisi puhkemises eurooplasi), USA impordipoliitika (ameeriklased kehtestasid liiga kõrged tollitariifid
sisseveetavatele kaupadele, mis põhjustas majanduslikku langust ka teistes riikides) ning USA immigratsioonipoliitika (sisserände
piirangud olid nii USAs kui ka Euroopas rassistliku värvinguga, samas pidurdas see ka tarbijaskonna kasvu. Probleemi süvendas ka
1920-ndail aastail vähenenud sündivus). Sellest aitas väljuda Franklin Delano Roosevelt, kes presidendiks valituna esitas kohe rahvale