Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
Koesobivusantigeenidest on enam levinud HLA-B27 määramine, mis on oluline marker
spondüloartropaaatiate korral.
Organspetsiifikata autoimmuunhaiguste diagnoosimiseks kasutatakse:
otsest immunofluorestsentsmeetodit, milles uuritavaks materjaliks on koelõik. Määratakse antigeeni
olemasolu ja lokalisatsiooni koelõigus, nt glomerulonefriit – neerubiopsia külmutuslõigul määratakse
neerupäsmakeses immuunkomplekside olemasolu, lokalisatsioon ja koostis (Ak isotüüp);
kaudset immunoflorestsentsmeetodit: määratakse järgnevaid autoantikehi – ANA e tuumavastased
antikehad; SMA e anti-smooth muscle cell antibodies; nii ANA kui ka SMA võib leida ka tervetel
inimestel, seetõttu nende leid ei viita veel väga kindlale haigusele. ELISA: antigeenidena kasutatakse
nt ssDNA-d - SEL puhul on spetsiifilisus >90%, reumatoidartriidi puhul 40%; kardiolipiini – SEL puhul
spets. 40%
Skriining poolkvantitatiivse latekstestiga - määratakse reumatoidfaktorit (fS-RF) – see on oma