1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks saada kõigil aadlikel, Eestimaa kubermangule see ei laienenud. Bürgerite jaoks leidis vaidlusküsimus Liivimaal
kõrgaadli) läänistusi anti Vene aadlikele(kes ei hakanud elama Baltikumis) - Tulemuseks kroonu maaomandi likvideerumine: - Eestimaal kroonumõisasid 2%(enne 54%) ja LM-l 20% (enne 83%) · Probleemiks mitteaadlikele(kodanlusele) panditud kroonumõisad ja immatrikuleerimata nn uusaadli valduses olevad eramõisad: - 1760ndatel kuulus uusaadlile mõisadest 7-16% Mõisamajanduse areng 18 saj · Suurmaaomand moodustas aadlivõimu maj aluse · Tänapäeva Eesti aladel oli 18 saj lõpus u 1000 peamõisa ja 560 abimõisa(enim Eestimaal) · Talupoegade jagunemine mõisatüüpide vahel 18 saj lõpul Rüütlimõisad Eestimaal 94%, LM-l 70% Kroonumõisad E-maal 2%, LM-l 26,5% Linna- ja kirikumõisad E-maal 4%, LM-l 3,5%
annaabi.ee 
