Muusika Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim zanr oli tantsusüit (mitmeosaline teos väikestele pillikoosseisudele). Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal. Kõike nimetati kokkuvõtlikult klaviirimuusikaks. Erandiks oli orel. Fuuga Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm fuuga. See oli enamasti kahe kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal kui instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele. Baroki heliloojad Itaalia Claudio Monteverdi Domenico Scarlatti Antonio Vivaldi Prantsusmaa JeanBaptiste Lully Jean Pilippe Rameau Inglismaa Henry Purcell
Tantsumuusika Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim zanr olid tantsusüit. Klaviirimuusika Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal. Kõike nimetati kokkuvõtlikult klaviirimuusikaks. Erandiks oli orel. Fuuga Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm fuuga. See oli enamasti kahe kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal kui instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele.
leinamissa ehk reekviem. Reekviem on leinajumalateenistus või selle tarbeks kirjutatud muusika; mitmeosaline vokaalsuurteos surnute mälestuseks. Teiseks põhizanriks jäi motett, mis oli 15.-16. Sajandil mitmehäälne vaimulik vokaalteos. Polüfoonia on mitmehäälsus, mis koosneb võrdse tähtsusega häältest. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid, seepärast nimetatakse seda tehnikat imitatsiooniliseks polüfooniaks. Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam ja ratsionaalsem vorm on kaanon. Kaanon on mitmehäälne helitöö, kus osa hääli tuletatakse kindla reegli järgi ühest kirjapandud häälest.Madrigal on klassikaline itaalia luulevorm; 16.sajandil kõrgstiilis tekst ja muusikaga polüfooniline laul. 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 teesi ja vallandas sellega protsessi, mis muutis kogu Lääne-Euroopat. Tema kavatsuseks polnud
Allemande - paarisosalises taktimõõdus rahulik saksa tants Courante - kolmeosalises taktimõõdus elav prantsuse tants Sarabande - kolmeosalises taktimõõdus väga aeglane hispaania tants Giuge - 6/8 või 9/8 taktimõõdus väga kiire soti meremeeste tants Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos - Fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 2-5 -häälne polüfoonia. Fuuga skeem: ekspositsioon- teema läbib järjest kõik hääled. töötlus e. keskosa - teema -arendus, repriis (kordus) -teema alghelistikus. Fuugavormis võis olla nii vokaal kui inst teos või selle osa Eraldi zanri moodustavad prelüüd ja fuuga, kus lihtsam pala prelüüd on keerukale fuugale sissejuhatuseks, eelmänguks, meeleollu viimiseks. Prelüüde ja fuugasid luuakse
renessanssajastul lihtsustus. Neid loodi enamasti jumalateenistuste tarbeks, aga neid esitati ka väljaspool kirikut. Väga populaarseks kujunes ilmalik polüfooniline laul, mille tekstid olid valdavalt pratsusekeelsed. Laulud hakkasid väga laialt levima linnakultuuris. Laulmine ja pillimänguoskus kuulusid loomuliku osana haritud linnakodanike igapäevaellu. Madalmaade koolkond Imitatsiooniline polüfoonia hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid. Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam vorm on kaanon hääled tuletatakse teistest ja kirjas on hääli vähem. Kaanon võib tähendada ka sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Kaanonis ei lauldud tervet laulu vaid tavaliselt lauldi mingi teatud osa kaanonis. Kaanonis esitati näiteks Orlando di Lasso teost kaja. Madalmaade koolkonna heliloojad Johannes Ockeghem Teda hinnati mitte ainult suurpärase helilooja ja lauljana, vaid ka uue põlvkonna heliloojate õpetajana
Cantus firmus'ena kasutatd viis andis missale ka nime. Madalmaade koolkond: tähtsaim keskus Philippe Hea õukond Dijonis. Kujunes uudne muusikaline keel, alguse sai uus polüfooniatüüp imitatsiooniline polüfoonia häled ei vastandu tempode ja rütmikaga, ideaal kõkide häälte ühtsus ja harmoonilisus. · Kaanon imitatsioonilise polüfoonia viimistletuim ja ratsionaalseim vorm. Võetakse 4nda häälena kasutusele bass. · A-capella-stiil võrdväärsete häältega ansamblipolüfoonia. Tänapäeval mitmehäälne saateta vokaalmuusika. Madalmaade stiili põlvkonnad: · I o Guillaume Dufay, Gilles Binchois
harmooniapill (klavessiin, orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 25 häälne polüfoonia. Fuugavorm koosneb: ekspositsioon teema läbib järjest kõik hääled, vastavalt on fuuga algus ühehäälne, siis kahehäälne jne. kuni kõik hääled on teemaga sisse astunud (sarnane kaanoniga). keskosa toimub teema muutmine, repriis (kordus) teema alghelistikus. Fuugavormis võis olla nii vokaal kui instr teos või selle osa.
laulev meloodia. Alguse sai ka imitatsiooniline polüfoonia, eesmärgiga ühtsus ja harmoonia. Selle viimistletuim vorm on kaanon. Kujunes neljahäälne polüfoonia lisandus bass. A capella võrdväärsete häältega ansamblipolüfoonia Madalmaade stiil jagatakse viieks etapiks: I põlvkond: kujunes uus stiil pehmema meloodia, tekstist ja tantsust mõjutatud rütmika, tertsile ja sekstile põhineva harmoonia ning imitatsioonilise polüfooniaga. Lisaks uued zanrid (missatsükkel, lad. k. motett, polüfooniline ilmalik laul). Guillaume Dufay uue stiili alusepanija. Kirjutanud missatsükleid, missaosi, lad. k. motette, hümne, prantsuskeelseid sansoone . Üks heakõlalise stiili rajajatest. Teine kuulsam meister Gilles Binchois. II põlvkond: rütm muutus vabamaks ja ebareeglipärasemaks, harmoonia tähtsuse vähenemine. Zanritest missa, motett, ilmaliku laulu tähtsus vähenes. Kaanon.
harmooniapill (klavessiin, väike orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos – fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 2-5 – häälne polüfoonia. Fuugavorm koosneb: ekspositsioon – teema läbib järjest kõik hääled, fuuga algus ühehäälne, siis kahehäälne jne. kuni kõik hääled on teemaga sisse astunud (sarnane kaanoniga). keskosa - toimub teema ja helistike muutmine, repriis (kordus) – teema alghelistikus. Fuugavormis võis olla nii vokaal kui instrumentaalteos või selle osa.
15.- 16. sajandil kujunes flaami päritolu heliloojate loomingus uudne muusikastiil, mis sai valitsevaks kogu Lääne- Euroopas. Sealt sai alguse ka polüfooniatüüp, milles hääled ei vastandu enam üksteisele erinevate tempode ja kontrastse rütmikaga. Ideaaliks sai kõigi häälte sarnasus ja pehme kooskõla. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid, seepärast nimetatakse seda tehnikat imitatsiooniliseks polüfooniaks. Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam ja ratsionaalsem vorm on kaanon. Kaanoni aluseks on muusikaline vote, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest ja kirjas on hääli vähem, kui neid tegelikult kõlab. Tuletamiseks vajatakse reeglit (seda sõna “kaanon” tähendabki) ning see võib olla üsna keeruline. See on omalaadne intellektuaalne mäng, kus teose esitamise algab antud reegli alusel häälte tuletamisest ja muusika “lõpuni komponeerimisest.”
3) itaalialikult laulev meloodia Siit sai alguse polüfooniatüüp, kus hääled ei vastanud enam üksteisele tempode ja rütmikaga. Ideaaliks sai kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine, mis saavutati häälte pehme kooskõlaga. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid- seda nim. imitatsiooniliseks polüfooniaks. Kompositsioonitehnika ratsionaalne pool ei arvesta nii palju rütmilist korda , vaid peab silmas meloodiaelementide korrapära. Imitatsioonilise polüfoonia ratsionaalseim vorm on kaanon. 15.saj. I poolel oli tavaline 3- häälne polüfoonia, saj. keskel kujunes normiks 4- häälsus, alumiseks hääleks madalas registris bass, mitte laenatud tenoriga meeshääl keskmises või kõrgemas ulatuses. Vaba bassihääle tulek andis aluse ka harmooniasüsteemi väljakujunemiseks. Madalmaade vokaalmuusika puhul kasut. mõistet a-capella stiil. (selle all mõistetakse
annaabi.ee 
