mis pidi muutma väheväärtuslikud metallid väärismetallideks (kullaks), samuti parandama haigustest, noorendama, pikendama eluiga jne. Alkeemikutele kuulub paljude värvide, ravimite, värviliste klaaside, metallisulamite, aluste, hapete ja soolade saamisviiside avastamise au, oskus ekstraheerida ravi-, värv- ja lõhnaaineid. Nad avastasid vaimseid võimeid stimuleerivaid narkootikume, tugevatoimelisi vastumürke, tõhusaid lõhkeaineid ja pürotehnilisi segusid ilutulestikuks. "Alkeemiku laboratoorium" kujutab vaadet alkeemiku tööruumile 17.-18. sajandil. Näha on alkeemikute poolt välja töötatud laboratooriumitarbed: retordid, samotist, rauast, tinast tiiglid ja hoiunõud, samuti kuumutus-, segamis- ja destileerimisseadmed. Alkeemiku tavalised nõud, mida ta kasutas uute ainete otsimisel. Kasutatud kirjandus: http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kuld2.htm http://www.ut.ee/REAM/Alkeemia.html
kasutati mingeid mägitaimedest saadud aineid ja happeid. Võlurilood pajatavad igavestest lampidest, mis põlesid vahetpidamata aastakümneid ja olid seejuures nii külmad, et neid võis käega puudutada. Prantsuse kuninga õukonnakeemikud oskasid kalliskividest kõrvaldada nende väärtust vähendavaid lisandeid ja pragusid. Alkeemikud avastasid vaimseid võimeid stimuleerivaid narkootikume, tugevatoimelisi vastumürke, tõhusaid lõhkeaineid ja pürotehnilisi segusid ilutulestikuks. Niisiis kokkuvõtteks võib öelda, et alkeemikud olid lihtsalt oma ajastu keemikud. Kulla kunstlik saamine oli tolle aja teaduse jaoks lihtsalt üheks tehniliseks probleemiks. Nad tegelesid vastavalt oma teadmistele ja ajastu iseloomule samade küsimustega, millega tegelevad tänapäeva keemikud vastavalt tänapäeva teadmistele ja ajastu iseloomule. 16. sajandil võttis niiöelda klassikaline alkeemia meditsiinilise alkeemia, nn. iatrokeemia kuju (kreeka keeles tähendab iatros arsti)
annaabi.ee 
