on enne üles kirjutatud. White rõhutab, et iga ajalugu on eelkõige sõnateos, mingi kindla keelekasutuse saadus ning seega tuleks seda esmalt analüüsida kui keelelist ehitist. Ajaloodiskursust tuleks seega vaadata kui keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga ütleb, alati midagi muud kui esmapilgul paistab. Ajaloolased kasutavad samu kujundiloome võtteid nagu ilukirjanikud. Need teevad, nende teosed ka sümbolehitistena loetavaks, sündmuste jadale antakse süzee struktuur, mis toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. See võimaldab teha ka ajaloodiskursusele topoloogilise analüüsi. Troobid: metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida täpsemalt ning selgemani mõista, kuidas need sarnanevad ja isegi kattuvad väljamõeldud narratiiviga
tunnetest ja mõttemaailmast. Seega võib vähemalt parimaid ajaloolisi romaane käsitleda mitte kui lihtsalt meelelahutuslikku kirjandust, vaid ka teostena, mis annavad teadmisi ka ajaloost. Dumas' puhul sai ka juba mainitud sellist momenti, et tema teoseid või käsitleda ka ajaloo õppematerjalina. Avalikkus peab aga tavaliselt ajaloolasteks koolitatuid inimesi, kellel on vahetu kontakt minevikuga ja kes võib iga hetk tõde kuivalt ja kiretult päevavalgele tuua. Ilukirjanikud, kes kirjutavad ajaloolisi romaane aga ei paku oma teoseid tavaliselt välja kui tõde ning ei ole samuti nende romaanid kuivad ja kiretud, kuigi nii mõnigi teos kipub teinekord olema ajalooliste faktide rohke kasutamise tõttu veidike kuivavõitu ning vähetempokas. Siiski ei tähenda viimane seda, et need ajaloolised romaanid lugeja jaoks ka igavad lugeda on. 11 Allikmaterjalid: Kross, J., Omaloolisus ja alltekst- 1998. a
Wilhelm Esenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann. Pastorite ja abipastorite arv hakkas kasvama 1880. aastatel. Eestlaste seas teoloogia oli väga populaarne, ta oli meditsiini ja juristi all. Suur osa eesti pastoritest olid katiivsed seltsitegelased, toetasid või juhtisid karskusliikumist, soosisid laulu- ja mängukoore, hoolitsesid rahvakooli eest. Sageli olid nad viljakad kirjamehed: kooliõpukute autorid, kalendrikirjanikud, ilukirjanikud, usukirjanduse tõlkijad ja autorid. Uues kirjaviisis ilmus Jakob Hurda Piibel 1889. aastal. Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel: Tekkis päevakorrale küsimus, et kelle kirik luteri kirik Baltimaades on või peab olema. Rahvusliku iseteadvuse tõusu tõttu, suurenes koguduseliikmete nõudlikkus pastorite suhtes: leiti, et nad ei tohiks olla kirikhärrad, vaid rahvalähedased hingekarjased. Baltisaksa pastoritele heideti
annaabi.ee 
