ehk uurija seisukohtadest ja eelarvamustest sõltumatu; selgitab mingeid nähtusi omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses; ehk saab midagi uut teada ; Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. "Üldiselt näikse valitsevat mõtteviis, et välditakse ilukirjanduslike tekstide niisugust tõlgendamist, mida ei toeta viitamine uurimisobjektile (tekstile). Niisugune mõtteviis on võrdlemisi noor. Alles mõnikümmend aastat tagasi tõlgendati ja selgitati sõnakunsti sel viisi, et juhiti tähelepanu kirjaniku elutingimustele, tema karakterile ja meeleolule." (Ihonen 1996: 21) Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta.
Mina ja raamatud Lugemine on üks levinumaid ajaveetmis viise maailmas. Kõige rohkem loetakse ilukirjanduslike raamatuid, sest need sisaldavad rohkelt huvitavaid sündmusi mis ei vasta tihti tõele. Raamatuid on kirjutatud kõigest, nii närvesöövast detektiivitööst, südant soojendavatest armastajatest ja paljust muust, nagu näiteks oma reisidest, teadusest, ja kõigest muust mis inimestele huvi pakub. Raamatuid on küll väga palju ja kõik peaksid omale leidma midagi lugeda aga ikkagi noored inimesed loevad raamatuid väga vähe. Vanemate inimeste arvates on see suur probleem. On
äärmiselt suure mõjusfääri, mis on säilinud tänaseni. Kuigi roomlased olid üldiselt pigem kopeerijad kui loojad, on kristlus midagi just sellele riigile omast. Tänapäevane kirjanduski võlgneb paljut rooma filosoofidele, luuletajatele ning ajaloolastele. Siiani loetakse ning tõlgitakse tolleaegsete mõtlejate töid, rooma keiser Marcus Aurelius on aga leidnud korduvat tsiteerimist näiteks president Ilvese kõnedes. Ilukirjanduslike ja arutlevate tekstide ülesehitus oli väga sarnane tänasele ning kuigi ka siin olid roomlased pigem Kreeka traditsioonide elushoidjad, on Rooma kirjandus Kreeka omast tänapäevasema kujuga ühe näitena võiks tuua Gaius Julius Caesari teoseid, kus ta oma tegevust õigustab ning millesarnaseid avaldavad tänapäeval poliitikud üle maailma. Roomlased on endast jätnud ka otseselt tajutavama jälje. Juba alates ajast, mil see võimalikuks
mälestustemaailma. Lutsu sulest pärineb 13 "Mälestuste" raamatut, mis ilmusid ajavahemikus 1930 1941. "Mälestuste" sari käsitleb kirjaniku elu sünnist kuni1916.aastani. Esimesed köited annavad emotsionaalse pildi kirjaniku päritolust, lapseeast, koolipõlvest ja elust apteekriõpilasena. Esimese maailmasõja memuaaride tsüklis joonistatakse sõja "virilat karikatuuri". Kirjanik täiendab objektiivset tõepärasust ilukirjanduslike elementidega: ta kasutab pseudonüüme kõrvuti tõeliste nimedega, lisab mõttekujutuslikku, ühtlasi rakendatakse rikkalikku dialoogi ja rahvalikku fraseoloogiat. Sooritanud 1907. aasta mais apteekriabilise eksami, asus ta ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi "Joosep Ärkla", mille A. Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule: Luts saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas
see sobib eriti hästi lastele. Samas stiilis on ta töödelnud ka muinasjutte "Eesti muinasjutud" (1884, tiitlil 1885) sisaldab 53 muinasjuttu ja muistendit, nt "Imelik peegel", "Ahjualune". Viide muinasjuttudele: http://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/sisu.html · J. Kunderi enda kirjutatud lastejutud ilmusid kahes kogus: "Laste raamat" (1884) ja "Lu'ud lastele" I ja II osa (1885-1888). o J.Kunderi lastejutukogud sisaldavad peale ilukirjanduslike palade veel rahvalaule, katkendeid "Kalevipojast", jutustusi keisritest, keda on kujutatud heade ja lahketena, kohalikest eesti tegelastest (nt Jaan Adamsonist) ja "Laste raamatu" lõpetuseks on koguni ära toodud Meie Isa palve. o Jutukestes peegeldub ilmekalt omaaegne kasvatusprogramm. o Juttudes sobitab kokku materialistlikku maailmakäsitlust ja idealistlikku
3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika uurib, mis on kirjanduslikkus e. aitab analüüsida, mis on iseloomulik antud autoritele. Poeetika pakub kirjandusteoreetilise aluse üldse. Poeetika uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, nende ehitust ja toimet e. ilukirjanduslikkust. 2]Kirjandusajalugu _ uurib kirjandust kronoloogiast lähtudes, kirjanduse ajas muutumist. Erinevate epohhide iseloomulike omaduste uurimine kirjanduses. Nt. temaatika ,, Naised Mikirjanduses". Kirjandusajalugu on alluv ideoloogiatele. Nt ,,Eesti kirjanduse ajalugu"-sid on erinevaid kirjutatud(näit. nõukogude, paguluses, Gustav Suits- saksa vastasus) 3] Kirjanduskriitika Eestis on kitsama tähendusega kui ingl. keeles
Moedisainer Naer Lõpueksamid MINA Väsimus, tüdmus Sõbrad Armastus Kodu Inimsuhetekaart sobib eelkõige süzee ja tegelaskeskmete ilukirjanduslike tekstide eeltööks. Kaardilt kantakse kõik tegelased, nendevahelised suhted tähistatakse märksõnadega. Samamoodi visandatakse ka tegelaste olulised iseloomuomadused. MIN A Kallim (puubu, ei Mari (kogu otsi) aeg vaatab, häirib)
esteetiliseks nähtuseks, jäädes siiski pikaks ajaks pedagoogika mõju alla. Aabitsa olemasolu ja kasutamine Eesti aladel oli tõenäoline juba 16. sajandil, ligikaudu samal ajal kui mujal Euroopas. Kuigi aabitsaga ei saa seostada lastekirjanduse algust, osutuvad nii aabits kui aabits-lugemik mõnel juhul siiski esimesteks raamatuteks, mis sisaldavad ilmaliku sisuga õpetlikke lugemispalu. 5. Eesti lastekirjandus 19. sajandil Pärast Arveliust ja Masingut valitses lastele määratud ilukirjanduslike sugemetega raamatu osas tühjus ning vaikus. 19. saj esimene pool oli õppekirjandusegi seisukohalt tagasihoidlik, pidurtatud ebasoodsatest koolioludest. Ei tulnud ka aabitsate ning lugemike kaudu juurde midagi tähelepanuväärset, mida võiks siduda lastekirjandusega. 1840ndateks süvenes pärisorjuse kriis, tekkis massiline talurahvaliikumine. Hoogu võttis rahvuslik ärkamine. Neil aastail astusid esile otseselt talurahva huve kaitsvad eesti haritlased Fr. R. Faehlmann ja Fr. R
Grammatika-tõlke meetodit (ing The Grammar Translation Method) on ladina keele õpetamisel kasutatud aastasadu. 19.sajandil kujunes meetodist võõrkeelte õpetamise standart. Et ladina keele õppimist peeti kõikide keelte õppimise etaloniks, siis levis grammatika-tõlke meetod kiiresti ka muude keelte õpetamisse. Grammatika-tõlke meetodi puhul peetakse oluliseks seda, et õppija saaks korraliku ülevaate õpitava keele grammatikast. Omandatud grammatikateadmisi kasutatakse ilukirjanduslike tekstide lugemiseks ja tõlkimiseks. Õppija ülesanne on omandada nõutud grammatika, õppida pähe vajalikud reeglid ja osata neid tõlkimisel kasutada. Meetod on olnud kasutusel nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel. Osaoskustest arendatakse sellise meetodi puhul peamiselt lugemist ja kirjutamist. Lugemismeetodi (ingl The Reading Method) arendas välja inglane Michael West. Lugemismeetod oli paljudes maades 1920.aastatel väga populaarne. Meetodit kasutati
Hindamatud allikmaterjalid - memuaarid annavad eheda pildi ajastust - mälestused on hilisemal perioodil kirja pandud - võivad olla moonutusi autori vaatenurgast - mineviku idealiseerimine Ajaloolised mälestused – ajaloolised sündmused, faktid, tõetruud Vesterlised mälestused – sündmusi ja isik. Elamusi kirjeldatakse vabalt Ilukirjanduslikud mälestused – kunstiliselt töödeldud Oskar Luts (7.01.1887 – 23.03.1953) - eesti viljakaim ilukirjanduslike memuaaride kirjanik - sündis Tartumaal - töötas apteekrina, vabaajakirjanikuna - esimese maailmasõja järel elas Tartus - Olulisemad teosed: „Kevade“ (1912), „Suvi“ (1918), „Tootsi pulm“ (1921), „Argipäev“ (1924), „Sügis“ (1938), näidend „Kapsapää“ ( lav. 1912), „Nukitsamees“ (1920) Lüroeepika Lüürilised elemendid - emotsionaalsus - sündmustele kaasaelamine - tunnete ja meeleolude väljendamine
isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. Kujundlik kõne on mitmetähenduslik. Kirjandusteose sõnum avaneb tõlgenduslikus e HERMENEUTILISES ringis.
epohhi- või voolustiiliks (nt romantiline, sentimentaalne stiil); keelekasutuse valdkonna järgi ajakirjandus-, teadus-, administratiiv- e kantselei-, ilukirjandusstiiliks. Stiilikujundid on ilukirjanduskeele loomise vahendid, mis saavutavad kunstilise mõju kontekstis sõnade erilise tähendusliku seostamise, erilise lausestuse või häälikulise instrumentatsiooni kaudu. Vastavalt sellele jagunevad stiilikujundid kolme põhirühma: kõne-, lause- ja kõlakujundid. TÜÜPILISUS JA ISELOOM Ilukirjanduslike teoste üheks oluliseks üldiseks omaduseks on tüüpilisus. Tüüpilisuse all mõtleme iseloomuliku, olulise ja seaduspärase esiletõstmist kujutatavas nähtuses või olukorras. Et kirjandusteose huviobjektiks on inimene, avatakse tüüpilist kõigepealt inimese iseloomu ja tema saatuse kujutamise kaudu. Iseloomu ehk karakteri all mõtleme inimese kõiki põhiomadusi, mis kujundavad niihästi tema isiksuse, tema suhtumise teistesse inimestesse kui ka tema enda individuaalsed iseärasused
Kirjutajate seisukohti, veendumusi ja vaatenurka iseloomustavate tähenduskihtide puhul saame eesti looduskirjanduses välja tuua kaks domineerivat tendentsi. Esiteks on siinse looduskirjanduse traditsioonis rõhutatult suur teadusliku komponendi osatähtsus, mis väljendub detai- lideni täpsetes liigikirjeldustes ja -nimedes, aga ka loodusteadusliku taustinformatsiooni (kasvukohad, tunnused, toitumissuhted jms) rohku- ses. Teaduslikkuse taotlus on aidanud tasakaalustada ka ilukirjanduslike väljendusvahendite kasutamist ja vältinud seeläbi tunderõhuliste moo- nutuste, antropomorfiseeringute või müstitsismi kalduvate loodusteoste tooniandvat esilekerkimist eesti looduskirjanduse mis tahes arenguetap- pidel. Teine oluline eesti looduskirjandust iseloomustav tegur on olnud kodu- maa-tundmise paatos, lokaalne, rahvapärimuslik ja topofiilne aspekt. Mitmete eri põlvkondade autorite, nagu näiteks Kustas Põldmaa, Jüri
tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on
On nii filosoofia- kui ka kirjandusvool. Tekkis II maailmasõja eel ja ajal, taustaks on traagilised sõjasündmused, mis panid elu mõttes kahtlema. Eksistentsialismi eelkäijad on filosoofid S. Kierkegaard (1813-1855), M. de Unamuno (1864-1936) ja M. Heidegger (1889-1976). Eksistentsialismiga sarnaneb ka Kafka looming. Kirjandus ja filosoofia on eksistentsialismis tihedalt seotud, selle peaesindajad Jean-Paul Sartre ja Albert Camus on võrdselt tuntud nii oma filosoofiliste kui ka ilukirjanduslike teoste poolest. Eksistentsialistid lähtuvad inimese täiesti konkreetsest individuaalsest eksistentsist, inimene seisab iga päev eluliste valikute ees ja tema olemasolu piirab surm. Eksistentsialistide arvates on elu, mida elatakse end indiviidivälise eesmärgi teenistusse andes (allumine massiteadvusele; riigi, ühiskonna või religiooni käskudele), võõrandunud ning absurdne ning teinud võimalikuks maailmasõjad ja totalitaarsed reziimid. Eksistentsialismi kesksed
Lisaks teaduslikule osale veel esteetilised, poliitilised vaated ja ühtlasi ka kokkuvõtted oskustest (käelise tegevuse õpetused). Ühisjooneks on võõrandumine, distants võõrandutaks eoma ühiskonnast ja kritiseeritakse seda siis kõrvalt. Autor distantseerub eri moel kas on see reis vm. Charles Louis de Montesquieu (1669 - 1755). Üks pr varasema valgustuse suuremaid ideolooge. Pr valgustajad olid kõik ideoloogiliste publitsistlike kirjanduste autorid samamoodi nagu ilukirjanduslike autorid. Nad kasutasid neid ideoloogilisi materjale ka oma ilukirjanduslikes teostes. Ta oli looja kahes suunas ideoloogilised asjad ja ka ilukirjandus, kus siis põimis oma ideoloogilised arutlused. Tema arutlustest on kuulsaim 1734 ,,Arutlus roomlaste suuruse ja langemise põhjustest". Hiljem inglase kirjutatud 6-köiteline ajalugu. See on teos, mis on rajanud terve mõttesuuna langusfilosoofia. Tal on oma ajastu kontekstis oma tähendus. Teine teos on ,,Seaduste olemusest" 1748
tekivad vabad assotsiatsioonid. Teadvuse elus puudub loogika. ,,Tuisk" siin on ka seda võtet kasutatud. Unenägude jadas puudub igasugune loogika. Ise ta mingit uuendust selles ei näinud. Kirjanikku ta endas veel ei näe. 1851. aastast pöördub ta kirjanduse poole. Huvi kirjanduse vastu algab kaasaegsete ajakirjade lugemisest. Sel ajal hakkavad tekkima paksud ajakirjad. Tolstoi loebki neid ajakirju: Sovremennik (1847. uuendatud). Ajakirjad ei meeldi talle, ilukirjanduslike tekstide tase on madal ja ise ta selline ei taha olla. Ta tahab olla selline kirjanik, kes kirjutab endale. Ta hakkab kirjutama mitut teksti paralleelselt: ,,Lapsepõlv" tulevase triloogia esimene osa (1852); teine osa ,,Poisiiga" (1854); kolmas osa ,,Noorus" (1856). 1851 aastal alustab ta ka vene mõisniku romaani kirjutamist. Selle tahab ta välja anda eraldi raamatuna. Ta hakkab kirjutama sõjateemalist proosat. See viib lõppkokkuvõttes romaanini ,,Sõda ja rahu"
annaabi.ee 
