Referaat Viivi Luik
Eriti kogus "Rängast rõõmust" keskendub Luik elukiituse ja eksistentsiaalsete probleemide
kõrval poetiseerima jõulist ühtekuuluvustunnet oma rahvaga, tema saatusraskete kogemustega ja
põlise vabadustungiga üha ohustatud kodumaal, elujõudu ja olemismõtet andvas taandumatus
truuduses selle vastu.
Romaani "Seitsmes rahukevad" (1985) ainestik pärineb 1950-ndate aastate alguse Eesti külast.
Peategelaseks 4-5 aastane laps, kelle ilmaavastamise kogemustes peegelduvad tegelikkuse
vastuolud tõeselt ning selgelt. Kõrvaltegelased, eriti vanaema ja isa, loovad oma väljakujunenud
ellusuhtumisega vaatepunktide rohkuse.
Tsitaat raamatust
·· ,,Salarajad väänlesid mööda kuusikuid ja kaasikuid, vahetevahel ristusid nad ristiinimeste
käiguteedega. Võpsikus liikusid hallid kuueseljad, püssirauad läikisid ja naksusid, higi tõusis
otsaette. Koolimaja ukse peale tekkis igal ööl uus paberitükk ähvardusega: Saa vabaks, Eesti