Eduard Viiralt
isikupärasele stiilile on tema illustratsioonid vaadeldavad iseseisvate taiestena. Ta oli
süzeeliste piltide autor, kes noppis tekstist välja dramaatilised kulminatsioonipunktid,
karakterite kokkupõrked või ilmekamad olustikustseenid. Ses mõttes on iseloomulikud
illustratsioonid Juhan Jaigi ,,Võrumaa juttude" I osale, mis on tulvil dünaamikat, kirgi,
võitlusmöllu, muinasjutulisi ilmutusi. Sugestiivne nägemuslikkus paelub ka mitmetes
illutratsioonides Jakob Kõrvi ,,Muinasjuttudele" ning M.J. Eiseni ennemuistsete juttude
kogumikule ,,Eesti imede ilmast". Enamasti on Viiralt oma tolleaegsetes illustratsioonides-
tusijoonistustes kasutanud kas diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis andis
neile teostusliku ühtsuse, tuletas mõnevõrra meelde gravüüri ning oli 1920.aastate kehvi
trükiolusid arvestades suhtelist hästi reprodutseeritav.
1