Nähud: kõrge kehatemperatuur, nahal tursed ja põletikukolded, veriroe, põrn on suur ja must. Ravi: antibiootikumide ja gammaglobuliini süstimine. Profülaktika: haikete loomade hävitamine, korjuste põletamine, desinfektsioon, haigusest ohustatud inimeste ja loomade vaktsineerimine. Ajalugu Siberi katku tekitaja avastas 1856 Tartu veterinaariakooli prof. F.bBausell (1808-82). Tsaarilikul Venemaal oli siberi katk laialt levinud, taude puhkes eriti põua- ja ikaldusaastail. Puhanguid on olnud USA-s, Iraanis, Kreekas, Türgis jm. Nõukogude Liidus ja Eestis on täheldatud üksikjuhte. Inimeste, lindude ja loomade ühised haigused. Kanakatk Lindude katk; zoomed, enamasti surmaga lõppev äge nakkushaigus, mille põhjustajaks on nähtamatu mürk. Taud esineb peamiselt Lõuna Euroopas, Lõuna- ja Põhja Ameerikas. Levib haigetega otsesel kokkupuutel, samuti inimeste, teiste lindude ning vee kaudu ja ka nahanugilistega.
keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus
keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui
just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks. Leiva peale vajutati maagilisi või muid märke (rist, peremärk, viiskand). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. [] 1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: ,,Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma", ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. [] Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. [] 10 Pudru kõrvale leiba ei söödud
annaabi.ee 
