Lahkemeelsele on vägagi omane andmisega ka liialdada, nii et jätab endale ainult vähe järele, sest lahkemeelne ei pea ennast silmas. Raiskaja aga ei tunne naudingut ega ka kannata selle üle, mida ja kuidas peab midagi tegema. Oleme öelnud, et raiskamine ja ihnsameelsus tähendavad liialdamist ja puudulikkust kahes asjas, andmises ja võtmises, ja kulutamist peame me andmiseks. Raiskamine on siis liialdus andmise ja mitte võtmise suhtes, võtmisest jääb aga puudu. Ihnsameelsel on puudu just andmises, võtmises aga liialdab, kuid siiski väikeste asjadega. Tundub, et järgmisena tuleks käsitleda ka suurejoonelisust, sest ka see paistab olevat teatud loomutäius, mis on varaga seotud. Erinevalt lahkemeelsusest ei hõlma ta kõiki varandusega seotud tegevusi, vaid ainult kulutamisega seostuvat: selles ta ületab suuruselt lahkemeelsust. Nagu ka nimi juba osutab, on see ulatuselt suur kulutamine. Suurejooneline inimene paistab asjatundjana
annaabi.ee 
