Perpetuum mobile ehk igiliikur Marion Kade 10. b Selle idee vormistas oma igiliikuvaks rattaks Villard de Honnecourt. Paaritu arv liikuvaid haamreid. Igiliikur ehk perpetuum mobile on masin, mis teeb tööd eimillegi arvelt. Võimatu kahe seaduse tõttu: - Energia jäävuse seadus - Termodünaamika esimene seadus Ükski masin ei saa teha rohkem tööd kui ta selleks energiat kulutab. Ühe igiliikuri aluseks on kehade kerkimine veepinnale. Plokid. 20 m kõrgune torn on täidetud veega - 14 õõnsat kuubikujulist kasti - Igaüks küljepikkusega 1 m. Kastid püüavad pinnale tõusta. Vees asub korraga ainult 6 kasti....
Veel on üks mõeldav varjant magnetite abil ehitada igiliikur kuid magnetil on kaks otsa, üks neist tõmbab ja teine tõukab ning pole teada sellist ainet mis magnetvälja läbi ei laseks et mingil meile sobival ajal see magnetväli katkestada. On küll olemas eletrilised magnetid mille magnetvälja saab katkestada elektri juurdevoolu magnetisse seiskamisel kuid siis oleks vaja lisa elektrienergiat mis eeldaks ikkagi kõrvalist energiat. See on pilt ühest väidetavast igiliikurist millest on ka video youtube.com'is kuid ka see on ilmselt pettus kuna tõelise igiliikurina oleks see ammu kuulutatud uueks maailmaimeks. Ajaloost on teada ka välga palju pettureid kes on üritanud näidata nagu neil oleks tõeline igiliikur. Näiteks pandi ühe kohviku reklaamina Los Angeleses, Californias, tööle ratas mille sees veeresid kuulid mis visuaalselt nagu panesid seda ratast tiirlema kuid tegelkult käis ratas ringi elektrijõuga
et äkki see on ka kõik kokku luuletatud.Näiteks peab Remmel Eesti Päevalehe artiklis astronoomiat müstikaks, millega euroopalikteadus ei tegele, kuigi selle lahti seletamisega peaks tegelema. Ta on vastu teadlastekalduvusele pidada Põhja-Euraasiat vaimselt mahajäänud arheoloogiliseks kolkaks ningotsida euroopaliku tsivilisatsiooni lätteid hoopis Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast(Egiptusest). Sellele lisaks märgib ta veel, et sellest paradigmaatilisest igiliikurist on isegiväga tugeva faktide surve puhul raske välja tulla. Oma raamatu tuvustuseski mainib ta, etraamat on mõeldud ka ajupesuga eriteadlstele.Raamatut lugedes jäi mulje, et autor ellimineerib igasusguse vastasseisu ja vaidlemise. Ta eilase sellest ennast häirida, kui ollakse ta väidete vastu. Maie Remmel ütleb ka raamatualguses, et ta küll võtab teadmiseks vastasleeri arvamustesurve, kuid loobub sõnasõdadest jahoolikalt ehitatud mõttehoone kivihaaval lammutamisest
igavesti ning teeks tööd. Niisuguse ülesande kallal näha on täiesti tühi töö. Ent varasematel aegadel, eriti keskajal, tegelesid inimesed selle probleemiga innukalt, kuigi tulemusteta, ja raiskasid igiliikuri loomiseks palju aega. Mõeldi välja sadu perpetuum mobile`sid, kuid ükski neist ei hakanud tööle. Nagu selleski näites olid nende leiutajad ikka mõne aspekti kahe silma vahele jätnud ning nende plaanid läksid luhta. Veel üks näide igiliikurist: ratas,. milles veerevad rasked kuulikesed, Leiutaja arvas, et ratta ühel poolel asetsevad kuulid on alati ratta äärele lähemad ja panevad oma raskusega ratta pöörlema. Samadel põhjusil ka see ei töötanud. Ime ja mitteime Kuigi kõik igiliikuri otsingud jäid viljatuks, on huvitav, et sügav arusaamine idee teostamatusest on viinud sageli väga viljakatele avastustele. Hea näide selle kohta on viis, kuidas 17-18. sajandil elanud hollandi õpetlane
annaabi.ee 
