EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
hoopis uue ja isesuguse hella vaimustusega. Tundub, nagu kõnniks jalg
veel kord uuesti läbi nood intiimsed teed-rajad seal kunagisel kodumaal
ja kodunurgas. [---] Ja äkki haarab hinge suur kirgas ja ühtlasi leebe
tunne: need mälestused kõik kokku on ju – tükike elavaks aineks
muutunud Kodumaad. (Murakin 1947: 5–6)
Teise maailmasõja järel oli looduskirjandusel ning ülevaadetel kodu-
maa geograafiast väliseesti kogukonnas oluline identiteedipoliitiline
tähendus. Näiteks ilmus tervet Eestit hõlmav koguteos "Meie maa"
(Kangro, Uibopuu 1955–1957), mis iga maakonna kohta andis ka iseloo-
mustuse rubriigis "Pilk kaardile". Maateaduslike ja looduskirjelduste
Eesti looduskirjanduse lugu 261
autoritena esinesid valdavalt loodusteadusliku haridusega kirjutajad,
nagu Johannes Kaup (Järvamaa), Johannes Lepiksaar (Alutaguse, Peipsi,
Virumaa), Hans Kauri (Hiiumaa, Lõuna-Tartumaa), Kuno Thomasson
annaabi.ee 
