Lavastuses avaneb tänapäeva maailm, kus Oklahoma osariigi pereisa saladuslik kadumine toob suure perekonna üle pika aja ühe katuse alla kokku. Näidendile annavad erilise tähenduse egoistlikud tegelased, kes erinevad üksteisest nii iseloomude kui ka saatuste poolest. Kõigil peretütardel on kaasas oma probleemid, mida on aastaid varjatud, kuid enam teiste eest ei suudeta salata ,,õnneliku" perekonna ees vastutust tundev Barbara (Ülle Kaljuste), salasuhtes elav Ivy (Kaie Mihkelson), identiteedikriisis vaevlev Karen (Hilje Murel), nümfomaani kalduvustega teismeline Jean (Marta Laan) ja mitmed teised. Sellega näeme põlvkondadevahelisi arusaamatusi ja pingelisi suhteid, mis panevad mõtlema koos elatu üle, mille käigus selguvad hästi varjatud eluseigad. (http://www.draamateater.ee/augustikuu) "Augustikuud" võib nimetada klassikaliseks psühholoogiliseks peredraamaks, mis
metafüüsilisest käsitlusviisist. Konkurentsi vahekord loodusteadustega. Klassikaline ülikoolistruktuur, kus oli neli teaduskonda; filosoofia oma hõlmas kõiki va. meditsiin ja õigus. Milles seisnes teaduslikkus? Humanitaarvaldkonnad olid surve all. See ettekanne on pühendatud sellele teemale: olukord, kus filosoof kõneleb kogu ülikooli ees (laiemale akadeemilisele avalikkusele). Selline teema oli aktuaalne. Lisandus veel üks teema: filosoofia on samuti identiteedikriisis. Ühelt poolt: humanitaarteaduste identiteedi küsimus. Teiselt poolt: mis peaks olema filosoofia roll kaasaegses ühiskonnas. See ettekanne on identiteedi ja legitiimsuse kriisile. Tekst: Windelband kaitseb filosoofiat oma ettekandes. Kuidas kindlustada filosoofia identiteeti? Tuleb näidata, et filosoofial uues rollis on täita mingi uus roll teaduses; filosoofia on siin kui teaduse teenija. Filosoofia on legitimeeritud, sest tal on roll teaduses. Teadus ise ei vaja
annaabi.ee 
