Martell 2000; ref. Blos 1962 järgi). Järelteismeiga on vanuses umbes 20-25 aastat (Jaanisk 2013/2014). "Erik H. Erikson (1959) nimetab seda perioodi psühhosotsiaalseks moratooriumiks. See on aeg lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel, täiskasvanuelu, mida igatsetakse ja mis on hädavajalik, kus kujuneb, stabiliseerub ja täieneb elumudel ning leiab aset vaba rollieksperiment, milles indiviid võib leida täiesti unikaalse koha" (Mangs ja Martell 2000). "Esinevad ka uued identifikatsioonid vanematega - nüüd juba täiskasvanud seksuaalsete vanemate ja aktiivsete tööinimeste näol. Seda peetakse noorukieas juba raskemaks ja see eeldab üsna küpset mina. Tundub ka, nagu muretseks järelteismeeas inimene nende tagatiste pärast, mis kindlustaksid isetunnet. Ta hoolitseb selle eest, et tema tegevust ja huvisid hinnataks ning püüab luua suhteid, mis tõstaksid reputatsiooni ja enesest lugupidamist" (Mangs ja Martell 2000). Hakkatakse katsetama erinevaid rolle ja elukutseid
klassidesse, oma reviir ja värbmisprotsess. Subkultuur mittepriviligeeritud vähemuse seas levinud kultuur Sotsiaalse indentsuse teooria lähtub "mina-kontseptsioonist". Kontseptsioon jaguneb 2 alasüsteemiks: ·isikuline identsus enesemääratlus füüsiliste, intellektuaalsete ja moraalsete isikuomaduste kaudu (iseenda identifitseerimine) · sotsiaalne identsus erinevad identifikatsioonid; moodustub inimese kuuluvusest erinevatesse sotsiaalsetesse kategooriatesse (rass, rahvus, sugu, klass jne); eneseteadvuse ja sotsiaalse käitumise oluline regulaator. Postulaadid: 1. sotsiaalne identsus moodustub "mina" vormi neist aspektidest, mis tulenevad indiviidi eneseteadvusest, endast kui ühe või teise grupi liikmest 2. indiviidid püüdlevad oma enesehinanngu säilitamise või selle parandamise poole, s.t
annaabi.ee 
