Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlike riikide oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideloogilisele võitlusele. Hegemooniateooria kohaselt on inimesed võimule allunud vabatahtlikult ja leiavad, et sellised ongi kogu ühiskonna huvid, mida teatud juhtiv rühm on paika pannud. Ühiskonnas saavutab hegemoonia nö liikuva tasakaalu. Kui enamus saadakse nõusse mõttega, mida aktsepteeritakse kui üldist ja see toimib korduvalt, on inimkond omaks võtnud pildi ühiskonnast. Hegemooniaks ei piisa ainult poliitilisest võimust, vaid tuleb muuta ka inimeste teadvust
" Althusser ei näe viise, kuidas sellele vastu seista. Ideooogia erijoon on see, et ta esitab kõik küsimused vastatuna, ta on suletud süsteem. Selleks, et ideoloogi saaks töödada, peab ta välistama need küsimused, mis ei sobi selle mudeliga. Ideloogine mudel on nagu poliitku pressikonverents: poliitik ütleb, et nii ei saa küsida (demogoogia võte). Althusser soovitab ideloogia ideloogilisele mudelelile lähendenda viisil mis ei uuriks seda. Me peame tekste uurima teisiti. Me peame ühseõngaga lugema teksti mitte aind selle pilguga, et mis seal on vaid et ka mis sealt puudub. Althusseril oli sellejaoks oma termin ,,lecture symptomale" ehk sümpaatiline lugemine ehk siis teatud tõlgendus loogikale. See toimus kahel tasandil: 1. Teksti enda lugemine 2. Kõigi vaikuste ja puuduste lugemine, mida tekstis pole. Eriti peen ja kriitiline tekstile
annaabi.ee 
