Barokk ja Klassitsism
D ütles lahti kõrgrenessansi
luulele tihti omasest ülespuhutud retoorikast ja maneerlikkusest. Ta kasutab filosoofilise alltekstiga
luuletustes kõnekeelt ja üleva teemaga näilikult kokkusobimatut olmelist kujundlikkust. Ohtrad
paradoksid ja üldine juurutlev-arutlev laad loovad erilise mõttetiheda õhkkonna. Suus osa D
varajast luulest on aga varjamatult satiiriline. Groteski ja teravmeelsete hüperboolide abil pilkab ta
idealiseeruvaid kujutlusi armastusest, vastandab näilikku tegelikuga. Armastustemaatikas tervikuna
hakkab järjest rohkem maad võtma satiiriline- ideaalides pettumist ja skepsist väljendav hoiak. D
tunnistab maist armastust, vaimset ja meelelist ühtaegu, milles on nii müstilisi nägemusi kui ka
üpris avameelseid üksikasju. See armastus jätab kogu maailma vaid kahe inimese võimusesse. Tema
luuletus ,, Päikesetõus", ,,Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Poeemis ,,Esimene aastapäev: