Mats Traat
“Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust,
keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et
jutustus põhineb autori kogemusel, siis võib arvata, et ta samastas end
loo peategelasega, jäädes sealjuures pigem sekkujaks kui vaatlejaks.
Traat trotsis inimese kulumist ja taltumist, alistumist oludele ning
kapituleerumist võitluses mõtestatud elu eest. Seepärast näitas ta
kangelase vastu üles suurt poolehoidu, ent hoidus teda siiski
idealiseerimast. See tõsise probleemiarendusega teos on arvestatavaks
tähiseks Mats Traadi arenguteel.
1972.a. ilmus Traadilt teine lühiproosakogumik “Mänguveski”. Sellesse
koondatud 7 juttu on valminud aastail 1967 – 1971. Endiselt püsib autor
igapäevases eluringis, ummikusse jooksnud või hääbunud unistustega
inimeste keskel, kus elule allajäämine on kogumiku tüüpilisim
situatsioon. Selgelt on tunda Traadi skeptitsismi ja sarkasmi, sest
annaabi.ee 
