Nii eemaldati lõuendid kihikaupa, pintseldades sellele parafiini. Koljuluu röntgenpildis võib näha, et Tutanhamonil oli peas luukild. Uurimisel tehti palju huvitavaid avastusi, aga 23. novembril, 1926, otsustati, et Tutanhamon peaks minema tagasi Teebasse Kuningate orgu. Seal on ta veel praegugi oma sarkofaagis. Iluideaal allub aja muutusele ning see kehtis ka Vana - Egiptuses. See käis mitte ainult elavate kohta vaid ka surnute. Ärakuivanud muumiad ei olnud enam ideaalkehastus, seega tuli midagi ette võtta. Kehaõõnsused täideti nii saepuru kui ka liivaga. Otsustav samm oli aga kirurgiline tungimine lihaskoesse. Palsameerijad lõikasid lahti naha ja viisid siis koesse toppimismaterjalina lõuendid, saepuru või liiva. Mumifitseerimisinstrumentide kindlakstegemine pole sugugi nii lihtne, küll aga tähistati väljakaevamistel leitud pronksinstrumente veidi ennatlikult palsameerimise
pidas näitleja rikkumiseks. Kammerteater sai maailmakuulsaks; külalisetendusi anti kogu Nõukogude Liidus, Euroopas ja Ameerikas: ,,vene teatrigeeniuse totaalne võit". 1920 lavastas Hoffmanni ,,Printses Brambilla". Leidub ka mitte nii kirevaid lavastusi, nt Racine'i ,,Phaidra", mille nimiosas oli Alissa Koonen, kes Stanislavski all töötama ei sobinud, aga Kammerteatis sai kuulsaks. Ta oli Tairovi teatri etalon ja ideaalkehastus. Kõik lavastuskomponendid allutati näitlejale kui teatri põhifiguurile. Näitleja ei pidanud kunagi kohanema kostüümidega, sest enne õpiti roll ja selle järgi valiti kostüüm. Roll kohandati alati näitleja võimetele ja füüsilistele eeldustele. Tekst, kostüüm, dekoratsioonid ja roll pidid kõik näitlejat tema eneseväljenduses abistama. 30ndatel tugevnesid Stalini repressioonid; kultuur sattus kontrolli alla ja Tairovi teater saadeti kaheks aastaks Siberisse
annaabi.ee 
