· linnade arenguga; · kuningavõimu kujunemisega; · rüütlikultuuriga. Nimi gootika · Nime sai see stiil hoopis hiljem. Itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister Giorgio Vasari hakkas renessansiajastul kasutama nimetust gootika. See nimi oli mõeldud pilkamiseks ning pidi tähendama barbaarset ja metsikut, sest Itaalias oli ideaaliks antiikkunst ning kogu Euroopa keskaegset kunsti seal halvustati. Sellele suunale pandi nimi kunagiste idagermaanlaste hõimu gootide järgi. Nagu arvata võib polnud nendel selle stiiliga midagi ühist. Levik Prantsusmaalt levis gootika teistesse Lääne-Euroopa maadesse: · Inglismaale XII sajandi lõpus; · Itaaliasse XIII sajandi alguses (siin loobuti kõige varem gootikast, XV sajandil); · Hispaaniasse XII sajandi II poolel ja XIII sajandi alguses; · Saksamaale XIII sajandi teisel poolel; · Eestisse ja Lätisse XIII sajandi lõpupoole. Areng
Hunnid on Sise- Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud. Rassilt arvatakse, et nad olid mongoloidid. Hunne on esimest korda mainitud Hiina allikais 3. sajandil eKr. Algne asuala praeguses Põhja- Hiinas. Rahvaarvult ei ületatud 300 tuhande piiri. Hunnide kõige tuntum liider oli Attila (406-453, valitses 434-453). Germaanlaste riikide tekkimine ehk barbarite kuningriigid Rahvasteränne kiirendas Lääne-Rooma riigi langust. Läänegootide riik. Kõigepealt tungisid hunnid idagermaanlaste hulka kuuluvate, Musta mere rannikul asunud idagootide aladele (see oli aastal 375). Idagoodid liikusid nüüd omakorda läänegootide valdustesse. Viimased otsisid aga kaitset Ida- Rooma keisrilt ja rändasid Balkanile (ületasid Doonau jõe, mis oli Rooma riigi piiriks). Ida-Roomas suhtuti uustulnukatesse ettevaatlikult, neid vaadeldi kui põgenikke ja nende õigusi igati piirati. Säärane halvustav suhtumine pani läänegoodid mässama.
Kõrgeimaks organiks oli maakonnakoosolek, mis kogunes korrapäraste vaheaegade järel (sõjaväekoosolek). Vürstid tegid ettepanekuid, mida rahvas võis tagasi lükata või heaks kiita. Hääletati (nõutav oli ühehäälsus) sõja ja rahu ning vabakslask- mise üle; kohtuna otsustas koosolek usuteotuse, reetmise, sõjakuritegude ja autu käitumise üle. Süüdimõistetu heideti kogukonnast välja (lindprii), koosolek langetas ka surmaotsuseid ja määras selle täidesaatmise viisi. Idagermaanlaste hõime juhtisid kuningad (usulised, sõjalised ning õigusemõistmise kohustused). Ilma kuningata hõimud (läänegermaanlased, kes hiljem kuninga-institutsiooni üle võtsid) valisid sõja korral aristokraatide hulgast hertsogi. Otsustavaks polnud mitte päritolu, vaid isiklik tublidus. Kuningatel, hertsogitel ning aadlikel oli õigus pidada kaaskonda (esialgu noormehed, kes said sõjalist väljaõpet, hiljem karastunud
ainus põhjus, põhjused olid riigisisesed ja said alguse 2saj pKr. Võib rääkida Rooma hääbumise algusest juba vana keisririigi lõpust, kui Rooma hakkas oma territooriumeid naaberriikidele kaotama. 3saj paiku oli riik rahalistes hädades, hakati kasutama palgasõduritena germaanlasi. Sellel ajal hakkasid üksikud germaani hõimud liituma suuremateks: põhja-, ida- ja läänegermaanlased. Põhjagermaanlaste hulka kuulusid kõik Skandinaavia germaani hõimud. Idagermaanlaste tähtsamad hõimuliidud olid: gootid, vandaalid, burgundid, gepiidid ja rugid. Läänegermaanlaste olulisemad hõimuliidud, kes mängisid suures rahvasterändamises olulist rolli on: kimbrid, teutoonid, anglid, saksid ja friisid. Suure rahvasterändamise käivitajaks oli aga üks mitte germaani päritoluga rahvas/hulk hõime, keda nimetatakse hunnideks. Hunnid elasid Sise-Aasias, on teada, et neil oli sõjalisi konflikte Hiinaga ja esmakordselt Hiina allikates neid mainitaksegi
annaabi.ee 
