juuraõpinguid. 1663.aastal jätkas neid Jenas ja 1666.aastal kaitses õigusteaduse doktori kraadi. Mõnda aega tegutses ta juriidilise ja diplomaatilise nõustajana kurvürst Johann Philipp von Schönborni juures Mainzis ning 1672 nimetati ta kuurvürstliku revisjonikohtu nõunikuks. Samal aastal sõitis ta diplomaadina Pariisi. Nelja-aasane viibimine Prantsusmaa pealinnas sai tema matemaatika- ja loodusteaduste alaste õpingute kulminatsiooniks. Ta tutvus Christiaan Huygensiga, kes õpetas talle kõrgema matemaatika aluseid ning kellega tal säilisid sõbralikud suhted Huygensi surmani. Londoni-reisil 1673 kohtus Leibniz Inglismaa juhtivate loodusteadlastega ja temast sai Kuningliku Seltsi liige. Pariisis viibimise ajal konstrueeris ta arvutusmasina, mida ta esitles 1675.aastal Teaduste Akadeemias, ning avastas oma diferentsiaal- ja integraalarvutuse alused. Aastla 1676 kutsuti ta õuenõunikuks ja raamatukoguhoidjaks Hannoverisse
4 vähemalt paberil konstrueerinud reaktiivmootori eelkäija, milleta oleksid mõeldamatud nii tänapäevased ülehelikuuruselised lennukid kui ka kosmoselaevad. Pärast aurujõu kasutamist, püüti arendada püssirohumootorit. Esialgse idee peale hollandlasest füüsik, astronoom ja matemaatik Christiaan Huygens, kes aga ei suutnud oma soojusmootorit lõpule viia ja edasi koos Huygensiga püüdis seda ideed edasi arendada prantsuse arst Denis Papin. Kuna aga Papinil keelati ülikoolis ohtlikud katsetused, tuli leida püssirohule alternatiiv. Ka tema leidis, et mootorjõu saavutamine kõige kergema vaevaga, on seda teha veeauruga. Papin kirjutas selleteemalise raamatu ka ning pani aluse laialdasele aurujõu kasutuselevõtule. Iseliikuva auruvankri ehitamine osutus võimalikuks alles pärast seda, kui inglane James Watt, toetudes
annaabi.ee 
