) ,,ARNI" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1993. aastal Sorditüüp: Intensiivsort, 70-120 cm kõrgune pealishein Kasutus: Põldhein ja kultuurniidul heina ja silo valmistamiseks, võimaldab kolmekordset niitmist, karjatamisele üsna vastupidav Mullastik: Kaua püsib rohukamaras parasniisketel ja niisketel huumusrikastel mittehappelistel mineraalmuldadel. Keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel püsib niitelise kasutamise korral lühemat aega kui timut. Huumusvaestel happelistel muldadel ja kuivadel kasvukohtadel areneb nõrgalt ja langeb kiiresti rohukamarast välja. Vältida põlde, kus pinnavesi püsib pikka aega ja võib tekkida jääkiht Külvisenorm: Puhaskülvis 33 ja segukülvides 6-14 kg/ha Külviaeg: Juuli lõpp Kaasliigid: Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, karjamaa-raihein, punane aruhein, aasnurmikas, aas-rebasesaba, kerahein, ohtetu luste Saagikus: Algareng ja kevadine kasv suhteliselt kiire
bioloogiline neeldumine, väheneb savimuldade sidusus, ning suureneb liivmuldade sidusus. See kõik siis pidurdab orgaanilise aine mineraliseerumisprotsessis vabanevate toitainete väljaleostumist. Liblikaõieliste haljasväetiste mõju võib kesta mitmeid aastaid, kuna need avaldavad mõju kõigile olulisematele mulla füüsikalis-keemilistele omadustele. Kõige vajalikum on siis liblikaõieliste kasvatamine puuduliku mikrobiloogile tegevusega ja huumusvaestel muldadel (Viil, Võsa, 2005) Sajandeid on Punast ristikut kasutatud ka ravimtaimena ja kõige enam kasutatakse seda Euroopas. Taime kasutuskestvus on suhteliselt lühiajaline. Ravimtaimena võib kasutada ristiku kogu maapealset osa, eriti väärtuslikud on ristiku õisikud. Viimased sisaldavad eeterlikke õlisid, parkaineid, kumariinhapet, C-vitamiini ja karotiini. Õisi tuleks koguda taime õitsemise algul ja neid tuleks kuivatada 60-70 kraadi juures. Vältida tuleks ülekuivatamist,
(savi rohkem, niiske, rohkem õhku, HEA)*4)Savimullad EESTI TAIMKATE Taimekate on Eesti maastiku üks olulisemaid ilmestajaid. Taimkate sõltub kasvukoha muldadest → samas muudab ta ka muldade omadusi. Eesti asub PARASVÖÖTME METSAVÖÖNDI (segametsade allvööndis).-Eesti pindalast on 40% kaetud metsaga.-Eestis on kõige rohkem metsa Hiiumaal-Metsades valitseb peamiselt mänd (38,1%), järgmine põhiline on kask ja kuusk. METSATÜÜBID: 1.Nõmmemetsad-levivad kuivadel huumusvaestel liivmuldadel (nt P-Eestis Tallinna lähedal).Hõredad männimetsad samblikurindega,alustaimestik puhmadest kanarbik ja kukemari. 2.Palumets-esineb enamasti liivmuldadel (Lõ-Eesti, Pärnu).Puudest domineerib pika sirge tüvega mänd, väga tugev samblarinne.Alustaimestik: puhmadest pohl (+üksikud samblikud), rohttaimedest paluhärghein. 3.Laanemets-esineb enamasti gleistunud või näivleetunud muldadel. Puudest domineerib kuusk, harvem kask või mänd .Alustaimestik: mustikas, jänesekapsas,
Füüsikalis - keemiline (asendusneeldumine) Mehaaniline neelamisvõime - mulla omadus pidada kinni tahke aine osakesi, mille läbimõõt ületab pooride läbimõõtu. Mida peenemad on mulla poorid seda suurem on mulla mehaaniline meelamisvõime. Kõige suurem neelamisvõime on savi - ja liivsavi muldadel. Füüsikaline Neelamisvõime - tuleneb mullaosakeste vabast pinnaenergiast ja on seotud pindpinevusnähtustega. Kõige suurem huumusrikastel savi - ja liivsavimuldadel ning kõige väiksem huumusvaestel liiv - ja saviliivmuldadel. Jaguneb positiivseks ja negatiivseks. 1) Positiivne - koonduvad kolloidoskaesed ja seda ümbritsevad lahuse piirpinnale ained, mis vähendavad vaba pinnaenergiat. 3) Negatiivne - tõugatakse kolloidi ja seda ümbritsevad lahuse piirpinnalt eemale mineraalsoolad, tärklis, suhkur jt ained, sest nad suurendavad pindpidevust. Keemiline neelamisvõime - on seotud mullas toimuvate keemiliste reaktsioonidega, mille käigus kergesti
Taliteraviljad Mulla liigse happesuse suhtes on tundlik talinisu, seevastu rukis on mulla happesuse suhtes leplik. Tänu tugevale juurestikule on rukis leplikum mulla agrofooni suhtes. Taliteraviljad reageerivad väga hästi orgaanilisele väetisele. Sõnnik tuleb sisse künda vähemalt 3…4 nädalat enne külvi. Lämmastikväetised antakse reeglina kevadel pealtväetisena taimede kasvu algusele järgneva kümne päeva jooksul. Sügisel võib lämmastikväetist vaid erandkorras huumusvaestel muldadel, kui ei kasutatud orgaanilist väetist. PK väetised vastavalt väetistarbele kesakünni alla. Taliviljadele võib PK väetisi anda ka varuväetisena, kui külvikorras rakendatakse nende perioodilist andmist. Toidunisu küpsetusomadusi parandab väävelväetiste kasutamine. Soovituslik lämmastiku ja väävli suhe N:S on 10:1. Suviteraviljad Kõige halvemini taluvad mulla happesust nisu ja kaherealised odrad ja kõige paremini kaer.
(nt. RoundUp). Kasutatakse näiteks peenra servade puhastamiseks (Mari teeb nii ;) ) Valiva toimega preparaadid - Kaheiduleheliste tõrjumine üheiduleheliste taimede seast ja vastupidi. Ei tohi sassi ajada, et kultuuri ennast ära ei tõrjuks. Toimib ainult teatud taimede peal ja teisi taimi ei puuduta. Sobivale kultuurile otsida vastavat preparaati (peet alles, muu kaob). Mullaherbitsiidid - Kasutatakse enne, kui midagi maha külvatakse või enne kui midagi tärkab. huumusvaestel ja kergetel muldadel on toime tugevam, kui huumusrikastel ja raskematel muldadel. Paagisegud - Omavahel segatud preparaadid. Nende kohta on ka teatud tabelid, mida võib üldse omavahel segada. Kasutatakse just suurte põldude juures. Siis hoiab raha kokku, kui piserdad mitut preparaati korraga. Segud ei pruugi olla nii efektiivsed, kui ükshaaval pritsides. Pritsid peaksid olema plastikust, metallist lähevad rooste. Kasutusnorm 10. Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiustamise nõuded
Orgaaniliste väetiste kasutamine ei piirdu ainult mulla orgaaniliste ainete varumisega , on ka mikrobioloogiliste aktiivsuse tagamiseks. Kõrge on orgaanilist väetiste effektiivsus eroteeritud ja huumuse vaestel muldadel. Soomuldadel ei ole vaja orgaanilisi väetisi kasutada. Orgaanilise väetise normid sõltuvad mulla viljakusest ja kandmise ajast. Rajamisel võib anda suuri koguseid 40 100 t/ha sõnnikut või turbakomposti. Huumusvaestel (alla 2 % huumust) muldadel antakse sõnnikut iga kolme aasta tagant, keskmise sisaldusega muldadel (huumust 2-3 % ) , iga nelja aasta tagant ja huumus rikastel muldadel (üle 3 %) iga viie aasta tagant. Sügisesti tuleb laotada septembris. Toimub juba samal aastal aktiivne mikrobioloogiline tegevus. Talvel sõnnikut vedada ei tohi, sellepärast et toitainete kadu on suurem. Turvas normiga 50- 100 t/ha-le ei ole mineraal muldaele eriti effektiivne. Küll aga huumusvaestel eruteeritud muldadel
ratsiooni kuivaines. Niitudel peaks kasutama ¼ võrra suuremaid PK norme kui karjamaal. PK väetisi võib anda sügisel, varakevadel ja ka külmunud mullale. Võib anda 2-3 aaastaks ette, lühiajalisele võib anda ette 4-5 aasta norm. Orgaaniliste väetiste kasutamine rohumaadel Lühiajalistele rohumaadee rajamise alguses, pikaajalisele 4 aasta järel pealtväetisena. Ei tõsta vaid toitaineid ja ka aktiviseerub mikrobioloogiline tegevus. Kõrge väärtus erodeeritud muldel ja huumusvaestel muldadel. Rajamisel võib anda 40-100 tonni hektarile. Pealtväetisena antakse 30 tonni ha. Aastas 10 tonni ha. Sõnniku vajadus sõltub huumuse hulgast. Turvast võib anda 50tonni hektarile mineraalmaal. Virtsas ja lägas vähe fosforit. Hein loomasöödana Et heinsäiluks peab kuivaine sisaldus olema vähelt 85%. Veised söövad päevas heina 2kg päevas. Hobustele 6-10 kg päevas. Talveks varutud 1000 kg/talvel. Heina niitmise ajast oleneb kvaliteet
kaheks- kolmeks aastaks ette. Orgaanilised väetised. Kuuluvad perioodiliselt antavate väetiste hulka. Lühiajalistele rohumaadele antakse orgaanilised väetised rajamise käigus. Pikema kestusega rohumaadel antakse lisaks rajamiseelsele veel pealtväetisena 3-5 a tagant. Orgaanilised väetised ei ole ainult orgaanilise aine varu täiendamise seisukohalt tähtsad, vaid ka olulised mikrobioloogilise tegevuse aktiviseerimiseks. Kõrge on orgaaniliste väetiste efektiivsus erodeeritud ja huumusvaestel muldadel. Orgaanilise väetise normid sõltuvad mullaviljakusest ja andmise viisist. Rajamisel võib anda mulda suuri koguseid 40-100t/ha sõnnikut või sõnniku-turba komposti. Pealtväetisena antakse sõnnikut iga kolme aasta järel, kogus mitte üle 30 t/ha. Huumusevaestel (alla 2%) antakse sõnnikut iga kolme aasta tagant, keskmise sisaldusega muldadel(2-3% huumust) iga nelja aasta tagant. Huumusrikastel muldadel (üle3%) iga 5 aasta tagant
0,3 kr/kg. Oletame, et hind on H, väetis oleks V, koristamine oleks K. Esimene kilo väetis, mis viida mulda, võib anda 30 kg teri. Tulu oleks seega 30*1,5= 45 krooni. 3 kilo saagi pealt saaks tulu 3*1,504,5. Kuskil o ja xagr vahel on xmajanduslik, mille juures saadakse maksimaalne tulu. Seda arvutatakse nii: xmaj=a1*(1,5-0,3)-7/2a2(1,5-0,3). Erinevates muldades on liikuvaid toitaineid erinevalt, järelikult kehtib iga mulla kohta oma kindel võrrand. Näiteks Lõuna-Eesti huumusvaestel muldadel on teravilja väetamisel x agronoomile 100 kg ja x majanduslik 80 kg, lämmastikväetise vajadus on suur. Kui on aga huumusrikas muld, siis seal on x agr alla 40 kg ja x maj heal juhul 5 kilo. 1 kg fosforit, kui ta jõuab mulda, maksab 30-35 kr, ja 1 kg K maksab krooni. Kui tahta saada 1 ts (100 kg) vilja, siis pean arvestama, et sellega viiakse mullast minema 3 kg lämmastikku, ligikaudu 0,6 kg f ja 2,2 kg K. MULLA VILJAKUS
Mullaharimise põhisuunad. Mullaharimise senisest ulatuslikum diferentseerumine vastavalt konkreetsetele tingimustele kasvatatavate kultuuride umbrohtumusele, reljeefile, põldude kultuuristatusele jne. Mullaharimise minimeerimine, mille eesmärgiks on harimise intensiivsuse piiramise teel vähendab muldade liigset tallamist, struktuuri lõhkumist ja huumuse lagundamist ning alandada harimiskulusid. Eriti oluline on see harimisõrnadel, erosiooniohtlikel ja kerge lõimisega huumusvaestel muldadel. Mullaharimise tehnoloogilised võtted: - mulla pööramine - mulla murendamine ja kobestamine - mulla segamine - muldamine - mulla tihendamine - mulla tasandamine - muldade vaostamine ja peenardamine - umbrohtude maa-aluste osade (juured ja võsundid) läbilõikamine LIBISTAMINE Libisti iseloomulikuks tunnuseks on töösügavust piiravate seadiste (näiteks tugirataste) puudumine (enamasti on see nii)
kultuuride umbrohtumusele, reljeefile, põldude kultuuristatusele, ilmastikutingimustele jne. Mullaharimise minimeerimine, mille eesmärgiks on harimise intensiivsuse piiramise teel vähendada muldade liigset tallamist (tihendamist), struktuuri lõhkumist ja huumuse lagundamist ning alandada harimiskulusid. Eriti oluline on see suhteliselt harimisõrnadel, erosiooniohtlikel ja kerge lõimisega huumusvaestel muldadel Künnikihi süvendamine (!) mitmesuguste sügav-harimisvõtetega. Künnialuse kihi mullafüüsikaliste jt. mulla omaduste parandamine Mullaviljakuse kvaliteedi parandamine Tööviljakuse tõstmine (kompleksagregaatide rakendamine, jne) Mullaharimissüsteem Mullaharimissüsteem on maaviljelussüsteemi olulisi komponente. Ta peab kindlustama soodsa kasvukeskkonna mulla omaduste ja selles kulgevate reiimide mõjutamise kaudu.
Lühiajalisele karjamaale antakse need ainult rajamise alla. Pikaajalistel karjamaadel kasutatakse orgaanilisi väetisi lisaks rajamise käigus antule ka pealtväetisena 3...5 a. tagant. Orgaaniline väetis ei ole ainult mulla orgaaniliste ainete varu täiendamiseks vaid ka mikrobioloogilise tegevuse aktiviseerimiseks. Viimane omakorda loob eeldused nõudliku kuid liigirikka ja väärtusliku taimiku kujunemiseks. Pealtväetisena võib kasutada sõnnikut ja komposte mitte üle 25...30 t/ha. Huumusvaestel muldadel (alla 2%) tuleks seda teha üle 3 aasta, keskmise huumusesisaldusega muldadel (2...3%) iga 4 aasta ja huumusrikastel muldadel (üle 3%) iga 5 aasta tagant. Sõnnik tuleb laotada hoolikalt rohumaale sügisel septembrikuus. Sellisel juhul jätkub aega ja soojust, et toimuksid aktiivselt mikrobioloogilised protsessid. Talvel lume peale väetisi ei tohi anda. Fosfor- ja kaaliumväetised on aeglase toimega ja neid ei uhuta nii kergesti kui lämmastikku mullast välja
annaabi.ee 
