Ohtlike jäätmete eristamine muudest jäätmetest on tihtipeale keerukas, sest toodetega kaasaskäivad selgitused ei ole selleks küllaldased ning vastavad märgistused tavaliselt puuduvad. Teiste jäätmete hulka visatuna jõuavad ohtlikud jäätmed prügimäele eelneva erikäitluseta ning nendes sisalduvad ohtlikud ained võivad sattuda edasi keskkonda. Kanalisatsiooni valatud ohtlikud jäätmed raskendavad heitvee puhastamist ja puhastusjäägina saadava muda kasutamist huumusainena. Kergesti süttivad kemikaalid tekitavad plahvatusohu. Ohtlikud jäätmed võivad muutuda põletamisel endisest mürgisemaks ning levida suitsugaasidena keskkonda, kus kahjustavad elusolendeid, sealhulga Märkimisväärne osa kodustest ohtlikest jäätmetest tekib sõidukite hooldusel ja remondil ning elamute ehitusel ja remondil. Ka kodumajapidamises kasutatavad seadmed võivad sisaldada keskkonnale ohtlikke patareisid. Kõige tavalisemad ohtlikud jäätmed kodumajapidamistes on:
lagunemisaste iseloomustab soo viljelusväärtust, turba tehnilisi omadusi, veeläbilaskvust jms. See on oluline näitaja soode kuivendamisel dreenide vahekauguse ja sügavuse valikul, kraavide nõlvuse määramisel, soopinna vajumise arvestamisel ja muudel juhtudel. Sama botaanilise koostisega kuid erineva lagunemisastmega turbad erinevad oluliselt üksteisest. Turba lagunemisprotsessis jääb esialgsest taimemassist näiteks 70% lagunemisastme korral huumusainena järele vaid 17%, s.t. 83% lähtematerjalist on mineraliseerunud, haihtunud gaasina või veega välja uhutud (joonis). Kõikide turbatüüpide korral on iseloomulik lagunemisastme suurenemine 11 samblaturbast puuturbani minnes. Näiteks kõrgsoos on sfagnumturba (fuskumturba) keskmine lagunemisaste vaid 10…15%, puuturbal samal ajal 40…50. Turba lagunemisastme ja mahumassi vahel on seos: Liik Lagunemisaste, % Mahumass Puuturvas 45 0,193
annaabi.ee 
