KEEL KUI SÜSTEEM
Helilisusopositsioon
on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks
foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei
leia kasutamist.
Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised.
Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi
eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale.
Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide
hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt
3).
Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e).
Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti
ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute
vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste