armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik". Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses on. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa
Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. Lüürika nimega "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest. Juhan Liiv ei idealiseerinud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest võimalikult realistlikult. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka näotuid paiku. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust. Liivile meeldis tema isamaaline maapind ja mullastik, tänu millele
Talupojad keskajal Seisvused kujunesid välja feodaalkorra ajal: vaimulikud olid kõige peamised, teisena tulid feoodid ning kolmandad olid talupojad. Talupojad pidid toitma nii feodaale kui ka vaimulikke. Talupojad elasid mõisade kõrval koos oma peredega väikestes hurtsikutes. Mõis koosnes peamajast, feodaalide põldudest, talupoegade hurtsikutest ning nende põllumaast. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.Keskajal kasutati kaheväljasüsteemi ehk põld oli jaotatud kaheks osaks. Ühel osal kasvatati vilja, teine osa oli puutumatu. Järgmisel aastal oli esimene osa puutumatu ja hariti teist osa. Kasutamata osale tehti samal ajal alet e. põletati puid ning järgmisel aastal pandi mulla sisse uus vili
Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad hirmsad on, mu laulud,/ ja hirmus mu süda sees,/ nii hirmus nagu mu saatus-/ ei, mind mitte iganes!“ Mees kartis üle kõige oma luule üle hindamist ja suurmehe staatust. “Eile nägin ma Eestimaad” jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja sau- nadest- ” Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik”. Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses oli. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvasta- sid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks.
«Sulasel ei ole õigust peremehe sõnu küta ega laita,» tähendas Agnes naeratades. «Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junkur ise käsib.» Padrikust välja jõudes sattusid nad jalgteele, mis metsadest ja rabadest läbi põhja poole viis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistis neile lagedamatel kohta- 283 del lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahva hurtsikutest ei olnud muud kui mustavad tukid järele jäänud,, elanikud aga olid mõisameeste eest ammugi metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurb ega elutu, sest päike paistis armsasti puhtast, sinisest taevast, linnud laulsid ja loodus haljendas küpses, suvises ilus. Agnese meelest oli See väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävitamine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis
annaabi.ee 
