Tsivilisatsioonide kokkupõrke võimalikkus Tsivilisatisoon on kõige suurem kultuurilis-eneseteaduslik jaotus inimkonna sees. Tsivilisatsiooni kuulumise määrab vastava inimhulga enesemääratlus. Enesemääratlusel on neli määratlust: keel, tavad, religioon ja ajalugu. Samuel Huntingtonil, Francis Fukuyamal ja Pippa Norrisel on kõigil omad maailmavaated ja arvamused tsivilisatsioonidest ja nende kokkupõrke võimalikkusest. Tsivilisatsioonide kokkupõrke hüpoteesi alustas Samuel Huntington. Ta kinnitas 1996. aastal ilmunud sama pealkirja kandvas raamatus, et pärast külma sõda ei domineeri maailmapoliitikas enam konkureerivate ideoloogiate konfliktid, vaid tsivilisatsioonide ja kultuuride konfliktid
probleem – kas see on ikka kõikehõlmav? ÕIS: slaid: Tsivilisatsioonid, Huntington, 1999 (Islam & hindu sümbioos – moslemid, marid – kus? Paigutab veidi ebaloogiliselt) slaid: Tsivilisatsioonid, Huntington, 1999 – kaart Huntingtoni põhiidee: kokkupõrke küsimus, päevapoliitikast lähtudes on ta veendumusel, et Islam on kõige radikaalsem. Gumiljov (hääldus: ...`jof): tema mõiste „superetnos“, mis koosneb etnostest. Aluseks ennekõike vaimsus (religioon, aga mitte nii, nagu Huntingtonil), käitumise stereotüübid, mis tulenevad etnosest ja muutuvad ajas. Alge – kosmiline algtõuge, ei seleta eriti seda, kuidas kosmos mõjutab. Algtõuke jaoks on oluline, et oleks olemas passionaarsed inimesed, kes ei hooli oma elust, et realiseerida mingit ideed. Ajalugu ongi passionaaride minemise ja tulemise lugu G arvates. Slaid: Gumiljov, 1979, passionaarsuse teljed 4. loeng
annaabi.ee 
