tennisevõistlustest jõudnud juba Eestisse palju varem. Ühe ajaloolise sündmusena sellest perioodist oli kindlasti esimese tenniseklubi rajamine 1909. aastal Hungerburgis, Narva-Jõesuus. Töö autor arvab, et kuna see oli Peterburi elanike meelis puhkepaik, siis võis see ka tingida just sealse tenniseklubi rajamise. Tennist mängiti sellel ajal vaid suvel, seetõttu oli suvituskoha tenniseklubi rajamine peamiselt just idas asuva suurlinna venelaste huvi. Hungerburgi mängijate seas oli ka palju eestlasi, kuid Eesti tennise ametlikuks sünniajaks 1909. aastat siiski ei peeta. (Ulman, Jürine, Põldoja, Värv 2013: 24) Tallinna esimese tenniseklubi, Eestimaa Lawn-Tenniseklubi, asutajaks olid peamiselt sakslased, seega ei kandnud tennis esialgu veel rahvusliku spordiala mõõdet. 1913. aastal peeti seal Kalevi turniir, kus kõik osavõtjad olid eestlased, nende seas hilisem tennise eestvedaja Eduard Hiiop.
Petrogradi Nõukogu käskkirja nr 1 demoraliseerunud ja revolutsioonilisest liikumisest haaratud 49. korpuse, 6. Siberi korpuse, 13. korpuse ning Tallinna merekindluse väeosad. Vastavalt Põhjarinde juhatuse korraldusele pidid Vene väeosad organiseeritult taganema liinile Tallinn – Paide – Tartu: 13. armeekorpus kaitsma taganemisel Rapla, Võhma, Põltsamaa asustatud punkte ja taganema läbi rakvere Narva piirkonda ning seejärel asuma kaitsele Preobraženski, Hungerburgi ja Kroonlinna kaitserajooni piirkonnas; 5. Siberi korpus kaitsma Põltsamaa, Kambja ja Emajõe suuet ning seejärel taganema Narva kaitsepositsioonidele, Uusna külast (vene k Уздна (Засека)) kuni Peipsi järveni; 49. korpuse väeosad pidid 23. veebruariks taanduma 4. Soome diviisi juhataja Ivanovi juhtimisel Narva kaitsepositsioonidele, kus ette valmistama vastupanuks kaitseliini Narva lahest Pimestikust kuni Uusna külani[21]. Reaalsuses
annaabi.ee 
