Tasuja Eduard Bornhöhe See lugu toimus Eestis 14 sajandil Tallinna lähedal, paksus metsas asuvas talus ja selle ümbruses .Jaanus oli Tambeti poeg, kes omakorda oli Vahuri poeg. Vahur oli vaba mees, kuna ta päästis Tallinna piiskoppi karu küüsist.Piiskopp andis selle eest Vahurile väikese maatüki. Kuna Vahur oli laisk, siis ta toitis ennast jahisaagiga.Hiljem Võttis ta lossihärralt hundinahkade eest nägusa neiu naiseks.Päeval, mil Vahur suri oli Tambetil juba poeg, Jaanus ja naine olemas. Kui Jaanus oli kümme aastat vana, läks ta esimest korda lähuduses asuvasse lossi isaga kaasa ja sai tuttavaks laste Oodo ja Emiiliaga.Nad veetid palju aegu kuni õnnetuseni Oodoga, mil ta kukkus hobuse seljast maha ja süüdistas kõiges Jaanust. 5 aastat hiljem, ühel päeval, sattus Jaanus külas olema ja sai teada, et lossikubjas oli väikese poisi Maanuse vaese omaks peksnud
asus teda otsima.Ta leidis truudusetu sulase tamme alt puhkamast. Piiskop tahtis Vahurit piitsaga nüpeldama hakata, kuid karu tuli äkki nähtavale ja siis oli piiskop see, kes palus orja. Ta pakkus Vahurile maid, et see karu ära tapaks. Piiskop oli sõnapidaja mees ja lasi Vahuri vabaks ja kinkis talle tüki metsa Lodijärve lossi maade serval. Sinna ehitas Vahur endale maja. Põldu ta ei harinud, vaid elatus jahisaagist. Ta lunastas lossihärra käest hundinahkade eest ilusa tüdruku naiseks ja naisevenna sulaseks. Sulasel lasi ta tüki metsa põlluks muuta. Enne surma käskis Vahur Tambetil maja ümber kõrge müür ehitada , sulaseid osta, maad harida ja jõukust koguda. Varsti suri ka Vahuri naine ja hiljem Tambeti naine.Vastupidi Vahuri keelule hakkas Tambet saksa keelt õppima ja käis Lodijärve lossis kauplemas ning endale vajalikku kraami toomas . Oma poja Jaanuse pani ta Tallinna Mustamunga Kloostrisse õppima, et
12 põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi: «Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad puusad
annaabi.ee 
