ning pesa rajatakse veekogu rde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse pesa ise. Hundi kodu ja kodupaik ei saa olla midagi vga selgelt piiritletavat, kuid tal on vgagi kindlad nudlused elupaigale. Hunt vajab varjevimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu. Toiduks on neil metskitsed, metssead, pdrad, valgejnesed jt. Samuti sobivad sooservad kige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lhedal: kohe, kui nad hakkavad sma liha, on neil vaja juua. Vikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seeprast on hundi urud enamasti kmnekonna vi vhemalt mnesaja meetri kaugusel veest kraavist, allikast, ojast vi mnest lombist. Urud on tavaliselt mineraalpinnases, kuid need vivad olla ka raba turbapndakutes, kraavikallastes, puujuurte vi tuulemurru all ikka hsti varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduu
Talvel on hundid karjas ja hulkuvad, suvel aga elatakse paariti. Pesa ehitatakse veekogu äärde looduslikku paika. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis on tavalise karja suuruseks aga 2-11 isendit. Tiinus kestab 4 kuni 5 kuud. Pojad sünnivad aprillis või mais pimedate ja suletud kõrvaavadega ning kaaluvad 300 kuni 500 g. Silmad avanevad hundilastel 10 kuni12 päevaselt. Hundi kutsikas hakkab iseseisvalt tahket toitu sööma alles 6kuu vanuselt. Hundikutsikate eest hoolitsevad kik karja liikmed. Hunt toitub teistest saakloomadest. Suvel toitub hunt aga erinevatest koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Hundi häälitsemine ei piirdu vaid ulgumisega. Hunt võib ka aegajalt haukuda, vinguda, uriseda, kiljatada, vigiseda. Haukumisega hunt tervitab, kutsub mängima või äratab tähelepanu. Kui hunt tunneb end ebamugavalt või on kärsitu, siis ta vingub. Urisemine on hoiatussignaal. Valu tundes hundid kiljatavad
Kämbi oli vastu ning ytles kõikidele, et kui ta peaks tagasi tulema, siis keegi ei tohi tema vastu hea olla. Minema läks Leini sellepärast, et Kämbi peksis teda ja ei kohelnud kui naist vaid kui orja. Ühel tuisusel päeval, kui nad juba paar päeva olid püstkojas elanud, ei suutnud nad enam ilma toiduta elada ning Leini läks külasse, et paluda ehk mõnigi annab midagi. Kuigi Kämbit kardeti andis mõni Leinile süüa. Tagasi tulles ei olnud enam poega ta oli hundikutsikate poolt ära söödud. Vaid poja kolp oli püstkoja kõrvale jäetud. Leini tahtis ka end ära tappa, kuid talle oldi öeldud, et poja juurde pääseb vaid ristitud ehk kellele mustakuuemees (paater) on ristivett pähe kallanud. Ta sai teada, et paatrid liiguvad ringi lõuna pool. Paari päeva pärast läkski Leini lõuna poole võttes endaga kaasa poja kolba. Kui ta oli juba tükk maad kõndinud, sõitsid temast Vello(mägiste vanem), Ott ja Kahro (Vello sulased) mööda
annaabi.ee 
