Hendrik Adamson
Teosed
1913. aastast avaldas ta ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse,
jutustusi ja novelle. Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega. Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa"
(Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934),
"Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi"
(1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H.
Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus
lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul".
Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused"
(Stockholm, 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat", "Vikerkaar ja vari"
(Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001). Lastele avaldati
1989 raamat "Auli: lugu ühest väikesest poisist".