Silmapaistvad olid Paul Kogermani uurimistööd põlevkivikeemias. Rahvusvaheliselt tuntumaid eesti teadlasi oli astronoom Ernst Öpik. Sõja järel laia maailma jõudnud eesti teadlastest võõras keskkonnas suutsid oma erialal edasi tegutseda lisaks Kantile veel: 1)Raadil töötanud botaanik, taimehaiguste uurija, Elmar Leppik (18981978), 2)Metsandusteadlane Andres Mathiesen (18901955), 3) Arstidest sõjaeelse Teaduste Akadeemia juhataja, bakterioloog Karl Schlossmann (19851969), 4) Humanitaaridest A. Saareste ja G. Ränk. 5)Astronoom Ernst Öpik (18931985), sõdadevahelise Eesti ilmselt silmapaistvaim teadlane. Loodusteadlastest avas sõja eel uue perspektiivika suuna Theodor Lippmaa (18921943), kes paraku hukkus Tartu pommitamisel. Lippmaa biotsönooside teooria on aga oluline alus tänapäevasele taimeökoloogiale. Tähtsamad leiutajad (teadlased) Keemik Paul Nikolai Kogerman (1891-1951) Rajas Eesti põlevkivikeemia
1988. a ilmus väliseesti kirjaniku Ilmar Talve romaan "Maapagu", mis käsitleb nooreestlaste põlvkonna Pariisis paguluses oldud aega, rõhutades, et maapagu on otsustamine vabaduse kasuks. Peategelaste Alkmani ja Mihkelsoni prototüüpideks on Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, romaan on seisukohavõtt paguluse kohta üldse. 1990. aastate lõpul hakkas avalduma kalduvus postmodernismi suunas. Proosakirjanduse uuenduslik osa intellektualiseerus, sobides lugemiseks eelkõige humanitaaridest intellektuaalidele. Nt Mati Undi romaan "Doonori meelespea" räägib sellest, kuidas Dracula, kehastatuna Lydia Koidula abikaasa poolt, loobub oma katsest eesti rahvast hävitada, sest rahva vabaduspüüded äratavad temas poolehoidu ning ta hakkab toetama isemajandavat Eestit. Michelsonile on tehtud ülekohut Koidula säilmed viidi minema ja ta jäi üksi hauda, muutudes vampiiriks. Paljudes vormides esitatakse vere äraandmise teemat.