suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele -, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304-1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused, mille mõjul hakati ka inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest.
säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele , ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (13041374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused, mille mõjul hakati ka inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest.
Antiiki tunti ka mõningal määral keskajal, antiikkirjandus on säilinud suuresti tänu keskajal elanud munkade ümberkirjutustele, kuid siis ei oldud veel antiigi mõistmiseks valmis. Humanistid vastandusid suuresti teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetalsed. Alates Petrarcast saab humanismist rääkides seda vaadelda kui inimese ja inimlikkuse kaitsjat, inimese vabastajat nii kiriku kui seisuslike normide orjusest. Sellepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Boccaccio & Shakespeare), kes n-ö võitlesid inimeste õnne eest. Taolised uued teadmised ja silmaringi avardumine hakkasid inimesi üha rohkem eemaldama/võõrandama kirikust, mis seni oli olnud inimese maailma keskmes. Inimesed hakkavad üha enam väärtustama hoopis isikuomadusi ning saavutusi. "Uute silmadega" hakati vaatama taevast ja maad, kuid ka teisi
säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele –, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304–1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused, mille mõjul hakati ka inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest.
lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta. renessanss keskajale järgnenud antiigist ja loodusest kantud kultuurisuund Lääne-Euroopas 14.16. sajandil. Renessanss sai alguse Itaaliast. See tähistab inimese vabanemist keskaja dogmade alt, tuues esile tema individuaalsuse. Renessansis on oluline koht humanistlikul liikumisel. Humanistideks nimetati õpetlasi, kes tutvustasid oma kaasaegsetele antiikkultuuri saavutusi, vastandudes sel viisil keskaja vaimulikele ja teoloogiale. Humanistidena tuntakse ühtviisi nii renessansiaegseid erudiite- õpetlasi kui ka kirjanikke: Francesco Petrarca (13041374), Giovanni Boccaccio (13131375), Michel de Montaigne (15331592), William Shakespeare (15641616), Miguel de Cervantes (15471616) jt. Renessanssis toimus murrang kultuuris ja teaduses, sündis uus arusaam inimesest. reportaaz üks ajakirjanduse põhizanr. Reportaaz on jutustav-kirjeldav tekstiliik: selles jutustatakse mingist sündmusest, kirjeldatakse sellega
Väga oluliseks sai inimese individuaalsus: isikupära, maapealne õnn ja harmooniline isiksus. 1. Humanism. Humanistideks ( ladina keeles humanus `inimlik') nimetati algul antiikkultuuri uurijaid ja kaasaegsetele tutvustajaid, kes vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, seni ainsatele keskaja õpetlastele. Alates Petrarcast tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese kui isiksuse vabastamist kiriku ja seisuslike normide kammitsast. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. 2. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused. 3. Teadmiste kiiret levikut soodustas sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunst (1440)
annaabi.ee 
