Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad. Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (5070 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad
Tärklis tekib päikesekiirte mõjul süsivesikutest (sahhariidi-dest) taimede maapealsetele osadele. Taimed on võimelised tärklist sünteesima • Taim talletab tärklisevarud viljadesse, seemnetesse, mugula-tesse, juurtesse. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena. Sõltuvalt taimeliigist on tärklise terade kuju erinev. Kartulist pärinevad on ovaalsed, maisi ja riisi tärklisekogu-mid moodustavad hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseteri • Tärklis on süsivesik, mis koosneb paljudest üksteisega liitunud glükoosi osakestest (jääkidest). Keemilistelt omadustelt ja ehituselt kuulub taimedes olev tärk-lis polüsahhariidide hulka. Tema keemiline valem on (C6H10O5)n, seega on tärklise põhili-seks koostisosaks glükoosi jääk C6H10O5. Tärklise molekulis on glükoosi
annaabi.ee 
