lipuga, taustaks taas Internatsionaal, ja neile tulid teiselt poolt põldu vastu relvastatud sõdurid ning ratsanikud, ja revolutsionäärid maha suruti, nende pihta tulistati ja pooled mässajatest jäid põllu peale lamama, siis tulidki mul pisarad silma. Ma ei saanud endas üldse selgusele, mida ma nüüd nutan. Miks mul silmad märjaks lähevad, see on ju nii tavaline situatsioon, kus inimesed saavad surma, ei midagi sellist väga erilist või pateetilist. Et hukkutakse parema elu lootuses või minnakse oma naiivsuses kuhugi meelt avaldama, arvates, et see on kõigest rahulik ja sõbralik demonstratsioon, aga sellest kujuneb verevalamine, sest võimud on rahvast valesti aru saanud või kardavad rahvast. Siis ma vesistasingi natuke, kuigi see oli raskendatud. Selles osas oli Indrek Alo Kõrve esituses ja see esitus oli kuidagi kõige kahvatum. Ja kooslus selle osa naispartneri Kristiga Ursula Ratassepa esituses oli ka kuidagi läila. Ta
Samas aga ei kuulu mitte kõik inimesed parve- kes sätib end väljapoole seda, on egoist. Tegelased jagatud kolmeks: · Nn parveinimesed. kelle headus on omakasupüüdmatu · Egoistid- nt- paljud Peterburi kõrgaadlid · nn. kangelased teel 1805- sõda ei ole rahvale arusaadav. Ajalugu on eelkõige lihtinimeste elusündmused- valitsejad, väejuhid ja diplomaadid ei muuda ajaloos midagi (fatalistlik ajalookäsitlus). Rahvale mõistmatutes sõdades hukkutakse mõistmatult. 18. aastal, kui sõda kandus Venemaale, muutus see rahvasõjaks ja tekkis rahvalik ühtekuuluvustunne. Tolstoi arvab, et 1812. aasta sõda valmistas ette dekabristide ajajärku. Kangelased: Rostovide perekond Moskvas vs. Peterburi kõrgseltskond Kuraginid. Kuraginid on väga sõjakauged, ükskõiksed rahva vastu. "Parveteadvusega" inimesed- talupoegade nimetus teoses. Tolstoi elu traagika on see, et ta püüdis teatud mõttes elada nagu talupoeg, aga see jäi vaid väliseks