jooksul ja põhinevad arusaamal, et erimeelsused tuleb lahendada rahumeelselt ja mitte relvajõudu kasutades. Kuid kas kõik riigid ka tegelikkuses neist põhimõtteist johtuvad? Üheks selliseks normiks on kohustus austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi. Eelmise aasta mais avaldati Euroopa Parlamendi poolt raport, milles käsitletakse inimõiguste tagamist maailmas. Raportis toodi välja Hiina kui riik, kus viiakse ellu enamik maailmas aset leidvatest hukkamistest. Venemaale heideti ette mitmeid murettekitavaid sündmusi, nende seas ka paari aasta tagune ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrv, millele siiani lahendust pole leitud. Kas sellistes riikides, kus hukatakse võimude otsuse alusel ja sageli avalikult tuhandeid inimesi, kus avaliku elu tegelasi mõrvatakse nende oma koduustel, hinnatakse inimõigusi ikka piisavalt? Riigivõimude väitel paistab olukord riigis alati olevat suurepärane, nagu midagi erilist ei
Aastal 1978 õnnestus kahel Ameerika ajakirjanikul, Elizabeth Beckeril ja Richard Dudmanil, keda saatis briti akadeemik Malcolm Caldwell, pääseda Kambodžasse. Intervjueeriti Pol Poti, kes oli Beckeri sõnul “hurmav isiksus”. Räägiti enamjaolt soovist kaitsele Vietnami vägede vastu. Hiljem viidi ajakirjanikud hotelli ja Caldwell tapeti öösel oma hotellitoas. Hukkamised Hiljem viidi ajakirjanikud hotelli ja Caldwell tapeti öösel oma hotellitoas. Hukkamistest ei pääsenud ka parteiliikmed 1975. aastal 22 liiget, 1978. aastal neli Tappa võidi igaüht, kogu riik oli pööranud iseenda vastu. Tapeti üksteist kõige ebainimlikumatel ja jõhkramatel viisidel. Pol Poti lõpp 1978. aasta vahetusel vallutasid Vietnami sõdurid Phnom Penhi ja sundisid Pol Poti põgenema. Kadus aegamisi poliitiliselt areenilt 1997. aasta juunikuus teatas Kambodža valitsus tema vahistamisest Khmer Rouge’i pettunud liikmete poolt.
Juhul kui natsionaalsotsialistid põletasid ära kuus miljonit inimest, mis juhtus tuhaga? See vajaks "seletamist". Kuuest miljonist laibast oleks tekkinud õige palju tonne tuhka, kuid mingitest suurtest tuhamägedest, mis oleksid pidanud laagrites olema, pole tõendeid. Kas liitlaste õhuluurefotodel Auschwitzist (mis on tehtud ajal, mil väidetakse, et "gaasikambrid" ja krematooriumid olid täistuuridel töös) on tõendeid hukkamistest? Ei. Nendel fotodel pole jälgegi sellisest tohutust suitsukogusest, mis väidetavalt hõljus alaliselt laagri kohal, ja nendel pole näha ka tõendeid "lahtistest aukudest maas", milles laipu väidetavalt oleks põletatud. Aga palju nähtud vabastatud saksa laargite fotod ja filmidklipid, millel näidatakse nälginud laipu hunnikute viisi? Kas need fotod on võltsitud? Fotosid on võimalik võltsida, kuid palju lihtsam on lisada foto juurde
On üsnagi tõenäone, et prof.Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21.juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik zdanovi tahtmist mööda. Mida muud ta siis presidendiga terve tunni arutas (Tambek:347)? Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest EV valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud ja järjepidevuse eest tuleb tänada põhiseadust. Autorid, kes prof.Uluotsast lähtunud Eesti valitsusi kontinuiteedi kandjaina eitavad, kasutavad väära eeldust, nagu jätkaks põhiseadus riigi territooriumil toimimist veel pärast seda, kui riiklus ise on peatunud ja võõra võimuga asendunud
Hiljem hakati näidendeid esitama kirikuesisel väljakul. Esimesed liturgilised näidendid olid lihtsad, kuid peagi muutusid need tehniliselt keerukaks. Käsutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid: inglid laskusid Taevast alla kraanadega, Põrgu neelas patuseid ja selle väravast paiskus välja suitsupilvi. Selleks, et need tehnilised imed toimiksid, pandi tööle kümneid inimesi. Liturgilistes näidendites lavastati naturalistlikke pilte hukkamistest, jäsemete äraraiumisest, ohverdamise stseenides kasutati elusaid loomi. Näitlejate kostüümid olid viimistletud ja rikkalikult kaunistatud. Etendust saatis muusika. Keskaegsed näidendid olid emotsionaalsed: lühikese aja jooksul nägid pealtvaatajad Kristuse sündimise imet ja ristisur-ma, süütute laste metsikut mõrvamist ja tajusid viimse kohtupäeva pühalikku rahu. Renessansis püüti taaselustada antiikaja teatritraditsioone
Hiljem hakati näidendeid esitama kirikuesisel väljakul. Esimesed liturgilised näidendid olid lihtsad, kuid peagi muutusid need tehniliselt keerukaks. Käsutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid: inglid laskusid Taevast alla kraanadega, Põrgu neelas patuseid ja selle väravast paiskus välja suitsupilvi. Selleks, et need tehnilised imed toimiksid, pandi tööle kümneid inimesi. Liturgilistes näidendites lavastati naturalistlikke pilte hukkamistest, jäsemete äraraiumisest, ohverdamise stseenides kasutati elusaid loomi. Näitlejate kostüümid olid viimistletud ja rikkalikult kaunistatud. Etendust saatis muusika. Keskaegsed näidendid olid emotsionaalsed: lühikese aja jooksul nägid pealtvaatajad Kristuse sündimise imet ja ristisur-ma, süütute laste metsikut mõrvamist ja tajusid viimse kohtupäeva pühalikku rahu. Renessansis püüti taaselustada antiikaja teatritraditsioone. Kiiresti arenesid
annaabi.ee 
