jaanuaril 1959 vallutanud Havanna, sai Guevara Kuuba kodanikuks ning töötas põllumajandus- ja agraarreformiosakonnas. Need edukalt peetud lahingud aitasid kommunistidel saareriigis võidule tulla ja tegid Guevara maailmakuulsaks. Hiljem oli ta Kuuba Riigipanga president 19591961 ja tööstusminister 19611965. Pärast kommunistide võimuletulekut Kuubal lasi Guevara Havannas oma kabineti rajada kohale, kust avanes vaade ka kukutatud president Fulengo Batista käsilaste hukkamistele. Guevara usk n-ö uue kommunistliku inimese tulemisse oli nii suur, et talle ei tekitanud 1965. aastal Kuubalt lahkudes probleeme ka abikaasa ja nelja lapse puupaljastena maha jätmine. Tema arvates oli normaalne tõsta kogukondlikud huvid isiklikest kõrgemale ehk siis ohverdada pere maailmarevolutsioonile. «Ja mul pole kahju: mul on hea meel, et see nii on,» kirjutas ta lahkumisteates Castrole. 1965. aasta aprillis tõmbus ta avalikust elust
Ukrainaks. Eriti jõhkralt käitusid saklsased juutidega. Juutide massilise mõrvamisega alustasid sakslased kohe idasõjakäigu algul. Poolas, Vlagevenes ja Ukrainas elanud juudid seleti getodesse. 21. jaanuaril 1942 Wannsees toimunud nõupidamisel langetati otsus transportida kõik Euroopa juudid itta, kus algas nende hävitamine surmalaagrite gaasikambrites. Ungaris rahvusvaheliste abiorganisatsioonide esindajana tegutsev krahv Wallenberg üritas hukkamistele määratud juute sakslaste käest välja osta ja päästis nii tuhandeid inimesi. Kokku hukkus juutide hävitamispoliitita ehk holokausti tagajärjel ligi 6 miljonit inimest. Vastupanuliikumised Prantsusmaal kandis vastupanuliikumine nimetust la Résistance. See aitas liitlasi luureandmetega, toimetas maalt välja liitlaste lendureid, kes olid alla tulistatud, ning pani toime sabotaaziakte. Ida- ja Kesk-Euroopa. Londonis asuva eksiilvalituse organiseerimisel
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aastal. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli sel hetkel veel sakslaste käes. ENSV võimustruktuuris oli juhtiv koht Eestimaa Kommunistlikku Partei esimesel sekretäril, kelleks sisuliselt juba aastast 1941 oli Nikolai Karotamm. 10 Lisaks 1940 ja 1941 aasta hukkamistele ja küüditamisele algasid 1944 aastal uued massilised arreteerimised. Vägivallapoliitika eesmärk oli allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otseseks täideviijaks julgeolekuorganid Represseeritud inimeste arv aastatel oli 1944-1954 ligukaudu 30 000. Arreteeriti ja saadeti vangi sunnitöölaagrisse neid, keda peeti nõukogude võimule ebalojaalseteks. Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949
annaabi.ee 
