Mõõtmiste kontrolliks arvutatakse iga täisvõtte lugemitest NA väärtus, mis peab olema püsiv. Lubatav erinevus on +-15'' ehk 0,3'. Lugemite Lv ja Lp järgi saame arvutade kaldenurga v=0,5(Lv- Lp) ja NA=0,5(Lv+Lp). Leitakse kahe punkti vahelise joone pikkus, viseerimiskiire kaldenurk, instrumendi kõrgus, parand ja kui igale joonele saadud otse- ja vastassuunas määratud kõrguskasvud erinevad kuni 3 cm horisontaalkauguse iga 100 m kohta, saab arvutada kõrguskasvud ja nende järgi juba keskmised kõrguskasvud. Mõõtmistulemuste lõplikuks kontrolliks ja kõrguskasvude tasandamiseks arvutatakse keskmiste kõrguskasvude summa käigus kahe reeperi või muude kindelpunktide vahel. Kõrguskasvude teoreetiline summa on võrdne käigu lõpp- ja algpunkti kõrguste vahega. Nende võrdlemisel saame kõrguskasvude sulgemisvea, arvestades joonte arvu käigus, keskmist kõrguskasvu ning käigu lõpp- ja
risti nivelleerimislatiga. Kuna viseerimiskiir on suunatud latile mitte risti vaid kaldenurga all, siis tuleb kaugusmõõturi niitidevahelist lõiku korrigeerida ja korrutada teda läbi cos . Teiseks tuleb kaldkiirega mõõdetud kaugus arvutada ümber horisontaalseks kauguseks s.t. tuleb veelkord läbi korrutada cos -ga. Praktiliseks valemiks kujuneb: d=L×cos2, kus L-niitkaugusmõõturi abil määratud kaugus, kus on juba arvestatud niitkaugusmõõturi parandust. Kui see horisontaalkauguse valem panna kõrguskasvu valemisse h= L×cos2×tan=L/2×sin2 Kui viseeriti latile mingile lugemile l, siis on täielik kõrguskasvu vahe H=L/2×sin2+i-l 22.Plaani koostamine. Plaani koostamiseks: 1)Konstrueeritakse koordinaatide võrk(10×10 cm)nii nagu teodoliitmõõdistamisel. 2)Omistatakse koordinaatide võrgujoontele väärtused kas riiklikus või muus süsteemis. 3)Kantakse plaanile geodeetilised punktid(riiklikud, kohalikud, teodoliitkäigupunktid).
Eeltoodud põhiliste meetodite kõrval on kasutusel teisi meetodeid. Palju neist on sarnased Bishopi lihtsustatud meetodiga, kuid momentide tasakaalu tingimuse kõrval arvestavad ka jõudude tasakaalu tingimust. Mogenstern ja Price (1965, 1967) võttes arvesse kõiki tasakaalutingimusi eeldasid, et lõikude vahelised nihkejõud T (joonis 9.14) on seotud lõikudevaheliste horisontaaljõududega T = f(x) E, kus on konstant ja f(x) lõigu horisontaalkauguse lineaarfunktsioon. Sellistel eeldustel saab tasakaaluvõrrandite süsteemi antud ääretingimuste juures lahendada ja püsivusteguri F leidmiseks. Spencer eeldas, et lõikudevahelise jõu resultandi kaldenurk on ühe lõigu jaoks konstantne. Lõikudevahelise resultantjõu kaldenurk ja püsivustegur leitakse järkjärgulise lähenemise teel. Janbu lahenduse korral leitakse lõikudevahelised jõud järk-järgulise lähenemise teel alustades eeldusest, et nihkejõud lõikude vahel puuduvad
arvutamiseks tuleb teisendada väikesteks lugemiteks tuleb lahutada 1800); 3. horisontaalringi lugem saadakse mõõdistamiskäigu punktide järgi orienteeritud limbilt ja neid kasutatakse latipunktide plaanile kandmiseks ringmalli abil, kui orienteerimine on tehtud lähtekülje direkstsiooninurga järgi, siis on lugemid võrdsed viseerimissuuna direktsiooninurgaga ja on võimalik arvutada sihtpunkti ristkoordinaate peale horisontaalkauguse arvutamist; 4. arvutatakse instrumendi ja latipunkti horisontaalkaugus 5. arvutatakse latipunktide kõrguskasvud instrumendi seisupunkti suhtes h=d tan 6. latipunktide absoluutkõrgused arvutatakse lähtudes seisupunkti absoluutkõrgusest 6. Reljeefi kujutamine horisontaalidega Horisontaal kujutab endast maapinnal ühesugust kõrgust omavate punktide vahele tõmmatud joont. Iga horisontaalpind on teatud kõrgusel nullnivoost. Horisontaalide
Seejärel pööratakse pikksilm üle seniidi teise asendisse ja märgitakse veelkord välja projekteeritud nurk, saadakse suund OB 2. Punkti B1 ja B2 vahe jagatakse pooleks ja saadakse punkt B ning see loetakse projektijärgseks suunas horisontaalnurgaga . 76. Projektjoone märkimine Projektjooneks nimetatakse projekteeritava rajatise (tee, kraavi jm) telge. Selle asend plaanil on määratud trassi pikiprofiili piketaaziga maastikul. Projektjoone horisontaalkauguse märkimine: Tähistatud lähtepunktilt A mõõdetakse projektsuunas etteantud projektjoone pikkus (100 m) ja saadakse abipunkt B', mis märgistatakse vaiaga. Joon mõõdetakse kontrolliks teistkordselt, määratakse keskmine (dkesk= d1 +d2) ja ühtlasi määratakse kaldenurk u. Arvutatakse joone keskmine pikkus, kaldest tingitud parandus,temperatuurist ja lindi pikkusest tingitud parandus ning summaarne parandus: d = dprojekt + dkesk + du + dl. Leitakse punkti B asukoht,
kus St - vahemaa tahhümeetri ja prisma vahel, - tahhümeetri kõrgus - prisma kõrgus. 3.3.2 Kaldkauguste redutseerimine projektsiooni tasapinnale Kaldkauguste redutseerimine horisontaalkaugusteks: Shz = SS sin ( z ) (17) kus z - seniitkaugus, Ss - mõõdetud kaugus (kaldkaugus). 22 Horisontaalkauguse redutseerimine ellipsoidi kõõluks: d Kprojplane= -d (18) h 1+ R kus d - horisontaalkaugus, h - punktidevaheline keskmine kõrgus, R - Maa raadius + referentspinna kõrgus ellipsoidist. Reduktsioon kõõlust ellipsoidi kaareks:
9.9.5 Nõlva püsivuse kontrollimise teised meetodid Eeltoodud põhiliste meetodite kõrval on kasutusel teisi meetodeid. Palju neist on sarnased Bishopi lihtsustatud meetodiga, kuid momentide tasakaalu tingimuse kõrval arvestavad ka jõudude tasakaalu tingimust. Mogenstern ja Price (1965, 1967) võttes arvesse kõiki tasakaalutingimusi eeldasid, et lõikude vahelised nihkejõud T (joonis 9.14) on seotud lõikudevaheliste horisontaaljõududega T = f(x) E, kus on konstant ja f(x) lõigu horisontaalkauguse 9 lineaarfunktsioon. Sellistel eeldustel saab tasakaaluvõrrandite süsteemi antud ääretingimuste juures lahendada ja püsivusteguri F leidmiseks. Spencer eeldas, et lõikudevahelise jõu resultandi kaldenurk on ühe lõigu jaoks konstantne. Lõikudevahelise resultantjõu kaldenurk ja püsivustegur leitakse järkjärgulise lähenemise teel
annaabi.ee 
